Pere mängimise aegu

Spetsialistid valivad uut riistvara

2012-02-16T13:37:00.000+02:00

Arvuti.
"Sa kontrolli need arvud üle, et kas on täpselt see arvuti."
Vaikus. Kontrollitakse.
"On on."
"Täpselt seesama? Siin on siis ju odavamalt."
"Täpselt seesama. Ainult vaata selle numbrikombinatsiooni eest on tähed XA puudu."
Naerupahvak. Keegi ei tea, mida see XA tähendab. Võhikud arvutimaastikul.

Monitor.
"Kle aga millise me siis võtame?"
"Võtame selle keskmise hinnaga: kõige odavamad pole kõige paremad, kõige kallimad on tavaliselt ülehinnatud."
"No aga millise? Neid on siin nii palju"
"Ma ka ei tea."
"Vaata, siia on LED juurde kirjutatud: äkki see on midagi olulist... Pekki, siin ka LED, ainult nimetuse alguses. "
Hüsteeriline naerupahvak. Mitte midagi ei saa aru.

Martini pärl nr 15

2012-02-15T21:58:00.000+02:00

Martin kakab ja vaatab samal ajal peldikus veemõõdikut.
"Eksju, kui tuleva numbri 999999, siis ei tule vett."

Mmmagus meie peres

2012-02-07T21:17:00.002+02:00

Magus meie peres kaob. Juba mitu aastat järjest on lasteaias teised vanemad ajanud liini: lastele vähem magusat, las jõulupakis olla mingi asisem üllatus. Kes selle magusahunniku ära sööb, mis jõulude aegu kokku kingitakse?! Meie peres pole probleeme.

Kogu jõuluaegse spetsiaalsema magusama, mis kätte jooksis, sõin ma ära nädala jooksul peale oma dieedi lõppemist. Tagajärjena astusin ma suure sammu uuele dieeditamisele lähemale, kuid sellest me seekord ei räägi. Kõik Rafaellod, suured 300grammised šokolaadid, minu lemmikpastillid, spetsiaalšokolaad - kõik kadus. Masendav tegelikult. Aga nagu ma juba ütlesin: meie peres pole see probleem.

Muid komme töökohtade ja lasteaia-linna kingipakkidena tuli kokku 5 kg: naerge nüüd, aga viimane pool kilo läks täna loosi. Ma peaks vist piinlikkust tundma. Me peaks. Ma peaks.

Mina olen muidugi põhisööja, lapsed saavad kõrvalt natuke. Avastasime, et Martinile meeldivad batoonid: Kasekesed, mmmmmm...

See tundus kuidagi uskumatuna: mis mõttes? Ainult šokolaadikomm on komm. Aga see on vist minu aegunud arusaam.

Miku allesjäänud pakist kõik pähklipralineed välistas, kuid kukkus siis sööma marmelaadikomme.

Tubli, Miku, arvestades sinu võimalikke allergilisi reaktsioone, on see kõige sobivam komm sinu jaoks üldse.

Minu lemmikud.. jaa, minu lemmikud on alljärgnevad. Martini lasteaiapakist ma oma dieedi ajal ei jõudnud enda jaoks päästa, kuid mulle meeldib väga Kalevi komm.

Martsipan, namm. Ma olen võimeline paljast martsipani ka sööma, nii hea minu arust. Kui veab ja ma paljast martsipani ära ei ole söönud, topiks ideaalis sinna sisse ühe röstitud pähkli, vormiks kommiks ja glasuuriks šokolaadiga ümber ära - ekstra namm. Et siis sellised isevalmistatud trühvlid, mida soovitaks kõigil proovida: laste jaoks ärge ainult pähklit igaks juhuks sisse pange, Martin näiteks pähkliga ei söö.

Argipäevaselt ostaks mind iga kell ära prantsuse pastillidega.

Neid saab ainult Prismast. Vahepeal kui ma Prismas käisin, ma alati ostsin karbi või kaks. Parem juba kaks. Mõnus piparmündine ümbris ja šokolaadine sisu. Popsid neid vaikselt ja elust saab lill. Kui juba enne ei olnud lill.

Eriti osta ei raatsi, kuid tähtpäevadeks võib: teine piparmündimaitsega šokolaad, After Eight.

Aga see on pooleldi nagu gurmaanidele juba, hinna poolest ma mõtlen. Ilus pakend on ka: paberikestakeste sees ja puha.

Eks ma söön Rafaellot ja muud kraami ka, kuid need kolm piparmündist ja martsipanist maiust on mu lemmikud. Võib iga kell kinkida. Või parem mitte: siis on jälle kaaluga probleeme.

Magusa seisma jäämise teema seega meie peres päevakorda ei tõuse. Nüüd kus jõulukommid lõpevad, olen ma täitsa teadlik, et mul on küpsetamise tarbeks (ekstra küpsetamise tarbeks!) ostetud kappi 200g valget šokolaadi. Mis on küll veel läbi mõtlemata: kuidas seda küpsetamise tarbeks alles hoida...

Koduperenaise kiired ajad

2012-01-31T12:43:00.000+02:00

Olles päris mitu nädalat, jalad seinal, niisama maha istunud (vahelduseks päris mõnus!), toimus kuhjumine. Palun väga, logelesid? Vot nüüd siis jookse ja et oleks tähtaegadest ka kinni peetud!

Algas kõik poolteist nädalat tagasi rahulikult: asjad olid justkui kontrolli all.

Kolmapäev. Pildistamine. Jalutasin mõned majad tagasi linna poole, et selle aasta esimene vastsündinu pildile saada. Ilm halastas mulle: päike piilus pilve tagant (eelnevalt oli mitu päeva lund sadanud) ja lumi peegeldas kõiges oma kirkuses tagasi. Nauding! Minu eesmärk saada ka jaanuarikuus loomuliku valgusega beebipilte oli täiesti teostatav.

Pisine neiu oli sel ajal 1 nädala ja 1 päeva vanune, kaalus ilmselt ikka veel alla 3 kg. Mmõnus! Minisuurus, minu lemmik.

Järgmised paar päeva sõdisin tehtud piltidega, et enne kiireid aegu saaks need vormistatud. Sain ka.

Laupäev. Sõitsin Tallinnasse. Kõndisin Kristiines ringi ja ostsin väiksele poisile (liiga suured) trussikud. Tegelikult on ikka väga jama, kui sul on kodus alakaaluline: nüüd kõnnib teine kui Hawaii surfar ringi, ei püsi ju need "peped" eriti üleval. (Miku jaoks on trussik "pepe", sest kui ma pükse talle jalga tahan tõmmata, siis ikka ütlen: pepu soojaks. Kõige tavalisem reaktsioon sellele on: "ei taha pepe!")

Ühesõnaga ma olin Tallinnas, käisin ära oma esimesel mängutoasünnipäeval ja naasin õhtul tittedevabasse koduõhkkonda. Sünnipäeval sain ka väikese šoki osaliseks: välguga pildistada ei saanudki! Väga meeldiv positiivne üllatus oli, et valgust oli ilma välguta pildistamiseks täiesti piisavalt. Kergendusohe.

Koju jõudsin alles kaheksaks, nii et 10.30 lahkudes oli mul selle ürituse alla läinud terve päev.

Esmaspäev. Eelneva päeva oli veetnud sünnipäevapiltidega, nüüd siis taas välja. Pildistama. Kaks õde. Ma veidi kartsin, kuigi võtsin seda suhteliselt kergelt: kuidas on meeleolud? kuidas on ilm? Kohapeal selgus, et see oli mu selle nädala kõige meeleolukam fotosessioon kõige ilusama ümbrusega üldse. Fantast! Ma nii rahul.

Veana võtsin kaasa ka Miku (las tuleb kaks sammu metsa poole ja naudib ilusat talveilma), kes vingus mul jala külges ja lõpuks nuttis nii meeleheitlikult silmi peast, et olin sunnitud ta kärusse panema ja välisest "ilusast talveilmast" isoleerima. Tore mutt ma muidugi ka, jätsin Miku näksu koju: nüüd ei lohutanud meest midagi. Meie sotsiaalne hälvik rahunes alles siis, kui ta ümber olevat melu piisavalt ei näinud.

Teisipäev. Eelneval õhtul olin veel kooki ja komme meisterdanud, nüüd taas linna poole - naistekas. Ma ise panin selle kuupäeva paika, kuid kust mina võisin teada, et see sellise hullu aja sisse langeb. Neiud V-d said kokku, mina liitusin ainsa reeturina. Juba tee peal mõtlesin, kuidas ma oma "koledale" emale ja haigele õele müün maha mõtte, et nüüd pildistame: seejuures oli eesmärk meid kõiki pildile saada. Õnnestus!

Distantspäästikut küll ei saanud kasutada, kuid jooksime siis kordamööda kaamera vahet ja kui meeleolu hakkas ära vajuma, panime aegrežiimiks üldse 2 sekundit: see oli lahe ja sajaga sürr. Ma väidaks, et lõpuks ometi on mul päris kihvte pilte koos õdede ja emaga, ja ma väidaks veel midagi: mul on selle üle nii hea meel!

Kolmapäev. Nali naljaks, kuid kui meil käivad kord aastas külalised, siis tulid nad just nüüd. Polnud põhjust seda käiku edasi ka lükkama hakata, seega hommikul valmistasin kooki ja õhtul võõrustasime. Pilti ei teinud. Pidin tegema, aga ei teinud. Vot siis.

Neljapäev. Jälle kodust välja, jälle paar maja linna poole: vastsündinu pildistamise teine pool. Pisikese neiu isa oli vahepeal koju jõudnud, kasutasime ära võimalust teha "kunzti" ja perepilte.

2 nädala 2 päeva vanune neiu pidas kenasti vastu ja kuigi mul alguses oli hirm (nagu kõigi vastsündinutega), laabus see õnneks päris kiiresti: neiu jäi magama. Uskumatult kiirelt möödunud kolm (!!) tundi, mis andis päris laheda tulemuse.

Reedel sõitsime maale ja laupäeval sain võimaluse pilte teha.

Pühapäev. Hommikul õues 24 kraadi pakast. Ooooo. Sõit Kohtla-Järvele, kus toimus fotokoolitus. Teed olid lumevabad ja kuivad, seega jõudsime kohale ilma viperusteta. Väike eessõna ja praktika: õnneks vähemalt meie grupi modell oskas paar sõna eesti keelt ka rääkida (ja aru saada). Pildistamise ajal õues 12 kraadi külma, päike paistis.

Ainulaadne võimalus teha pilti VKG territooriumil, ohutuseeskirjad loeti eelnevalt rangelt ette, kaitsekiiver pidi saama me lahutamatuks kehaosaks. Kuna tegemist oli fotovõistluse võitjatele korraldatud preemiakoolitusega, analüüsis Eesti portreefoto guru Kaupo Kikkas eelnevalt ka võistlusel osalenud töid. Kirjutasin üles kõik kuus sõna, mis ta minu foto kohta ütles, nüüd soojendan end nende paistel... haa haa!

Tagasi maale. Tagasi koju. Tänasest üritan reele saada. Hullumeelne poolteist nädalat on selja taga, nüüd paluks jaksu tehtud tööde likvideerimisel. Veebruarikuu... tundub olevat täiesti vaba. Noh et keegi ei arvaks, et ma sellist elu elangi.

Parasiitsõnad

2012-01-24T11:58:00.001+02:00

Ei hakka tarka panema: minu kallal ema irises kogu aeg lapsepõlves, kui mu sõnavarra mingid parasiitsõnad sisse tulid. Mul endal kahjuks ühtki näidet hetkel ei meenu. Siiski - palju õnne! - nüüd on minu kord iriseda.

Kõigepealt Miku. Jaa, meie väike ühe-silbi-mees Miku! Mina ei tea, kust tema selle sai, kuid iga teine sõna on tal "vau". Oeh. Vähemalt ilusti hääldab välja, kuigi ma ei saa kuidagi jätta kihvatamata, et mis "vau".

See-eest Mati, ma-alles-õpin-kõnelema Mati, hakkas eile õhtul hiilgama "auks" ja "auks". Ta oskab muide vanduda ka, kuigi see pole see teema... a ma teen sellest selle teema, hää: "tua küll!" Korrake nüüd mitu korda, rõhk esimesel sõnal, siis saate aru küll, mida ta selle "tua küll!" all mõtleb. Tore mees, eks.

Aga "auks" kiljus ta siis, kui õhupalli issiga loopis. Erinevalt Mikust tuleb Matit senimaani tõlkida: "auks" on väljamaakeeli "auts". Jaa, just nimelt. Ja erinevalt minust Mati ei kuula, kui ma küsin: lõpeta ära, mida see "auks" su arust tähendab.

Nii on meil nüüd kodus auksimees. Ja vautsimees. Welcome to the reality, eesti fil.!

Viletsa koristaja rõõmupäev

2012-01-20T12:58:00.000+02:00

Miku õppis voodi alt pallide ära toomise selgeks:
voodialused said kohe palju puhtamaks.

E-loendatud

2012-01-19T14:06:00.004+02:00

Nii, poisid, teie jaoks pidin ma seda ajaveebi nagu pidama, nüüd pange tähele: aastal 2012, kuupäevaliselt 18. jaanuaril saite te loendatud. Rahvaloendatud. 10 aasta pärast toimub uus loendus, siis saaksid sina, Martin, end juba tähtsana tunda ja ise kirja panna, kuid... sel ajal käib see registripõhiselt. Nii et - böö!

Ehh, oleks see nii lihtne olnud. Ma nimelt alustasin oma ankeedi täitmist 17ndal. Alguses ei suutnud me otsustada, kas teha asi Internetis ära või oodata endale külalist. Mingi aeg jõudis mulle siiski kohale, et ma ei taha oma elamisse võõrast inimest, seega - Internet. Jaanuari alguse välistasime: mingeid auhindu enda kirja panemise eest ju ei jagatud, et kes kiiremad, neile kukub boonus kontole, milleks peaks me siis suure loendamisvaimustusega kaasa minema. Ei läinudki. Arvasime, et kuu keskpaik vast sobib küll: lõppu ka ei taha jääda, siis loendavad end (jällegi kiiruga) need, kes reelt juba peaaegu maha on jäänud.

Sisenesin loendamiskeskkonda (panga kaudu, ma tõesti ei tea, kas mu ID-kaart nii palju töötaks, et sellega ka siseneda saaks) ja alustasin. 17ndal. Loenduriandur oli tugevas rohelises: teretulemast, meie süsteemid töötavad perfektselt! Küsimusi oli.. niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju. Pärast tundi aega oli tõega kopp ees ja eks naerdudki omajagu. Kujutan juba ette, kuidas ämm loendaja saabudes aiamaale marjapõõsaid kirja panema läheb: seda ärme arvestame, see sõstar siin ikka täiega kiratseb...

Ma millegipärast arvasin eelnevalt, et ma saan mehe ankeedi vahele jätta: küll too hiljem ise loendab end. Tere tali, ei saanudki! Ole nüüd aga hea ja pane oma abikaas ka kirja. Heh. Mees tegi siis minu alt enda osa ära ja.. süsteem jooksis kokku. Ei saanud kohe muudmoodi, kui parastavalt naersin, et sul jäi see viimane salvestamisnupp vajutamata (jäigi kusjuures ainult see viimane liigutus tegemata), nüüd on kõik andmed vasta taevast.

Igatahes minu tere-tulemast-täielikus-rohelises-aeg andis tulemuse, mis sel õhtul enam sisse logida ei lubanudki. Säh sulle siis keset kuud tegemist, mil alguse probleeme enam pole ja rahva huvi enda kirja panemise vastu ka mitte eriti.

18ndal saime siiski lõpu vormistatud ja selgus, et mehe salvestamata ankeet oli siiski salvestatud: kinnitamine ise oli juba käkitegu. Mis mul küll natuke harja punaseks ajas: mehel läks enda loendamisega enda kontolt ainult pool minutit: kinnita andmed ja asi vask. Mis mõttes nagu?! Kusagil polnud kirjas, et kes esimesena sisse sajab, see peab verd ja higi valama, teistele jääb pärast peanoogutamise vaev. Häh.

Igal juhul oleme me nüüd loendatud. Miku oli 2 ja Mati 6, Mati oskas enda keelt enda murrakus, Miku keeli ei osanud. Elasime koos kodus, kuid oma lapsed olin ma sünnitanud Paldiskis, ja mehele keeleoskuse punkti surusin ka peal: mis mõttes ei oska keeli?! mina sellisega abielus küll ei kavatse olla, kes enda kontole null keelt kirja paneb. Klassika rahvaloendatuse fokloorist. Tulevikus.

Eksistentsiaalseid küsimusi

2012-01-16T13:00:00.000+02:00

Ei tea, kas võiks jälle pilte lisama hakata?
Oleks vist aeg oma solvumisest üle saada.
Tegelikult probleem ka:
pere pildiarhiiviga ei ole keegi tükk aega tegelenud.
Osavad näpud ja inspiratsioon teretulnud!

Miku turvalemendid

2012-01-16T11:33:00.001+02:00

Miku on juba suur poiss, tuleb tunnistada. Minu jaoks jookseb see piir kusagilt sealt, kus laps õpib end väljendama, ja kuigi minu poisid on andnud endast parima, et mitte eriti vara oma verbaalse võimekusega hiilata, teeb Miku praeguses vanuses end juba päris hästi selgeks (Martingi oli oma esimese kahe sõnani jõudnud, kumbagi Miku sõnavaras veel muide pole: õue ja kalli kalli). Martinil turvaelemente polnud: Martin oli nii sissepoole, et temal mingeid välistugesid vaja ei olnud. Martini maksimumabi oli, kui sai sülle JA käed pandi kõrvadele: siis oli Martin oma turvalises maailmas. Ma olen pulmaski käinud kahese Martiniga nii, et samal ajal kui noorpaari korrus kõrgemal registreeriti, istusin mina bürokraatiakoridoris, Martin süles, käed lapse kõrvadel. Lõpuks õnnestus siiski tseremooniat ka näha.

Miku turvaelemendid on kindlad. Kmm, lausa nii kindlad, et kuna Miku hakkab tunduma juba suure poisina, siis osasid tahaks ära harjutama hakata.

Kui Miku kukub ja saab väga haiget, siis me traagiline vend tõmbab päris kiiresti hinge kinni ja näo siniseks. See kõik ei takista seda enne minu juurde jooksmist teise tuppa näksu (nartsu) järele jooksmast, sest muidu pole lohutusest täismatsu. Seega Miku saab ühe vägeva obaduse millelt iganes, tõmbab registrid lahti, tormab väriseva jala ja hullu valuga teise tuppa näksu järele ja alles siis jõuab minu seeliku manu. Sülle saades võtan ta kui tite kõvasti kaissu, poisi sõrm rändab suhu, niksu kätte ja laps rahuneb. Jaa, heal lapsel mitu nime: natrsust on saanud niksu ja näksu ja niksu-näksu, niksakas ja näksakas ja muudki sarnast. Ma isegi ei tea, kas sõrm niisama suus käib: ega vist. Narts peab ikka käeulatuses olema. Narts on lihtsalt peos, õigemini otsitakse selle ots pihku. Magama minnnes ka sätitakse seda nartsu sadat pidi, et ikka õigesti oleks. Narts on oluline.

Mikul on ka kaks mõmmit. Koledat. Need just elulõpp ei ole, kuid vähemalt üks neist peab olemas olema, parem siiski kui kaks. Kui Martin ühe mõmmi ära pätsab (olgem ausad, need on tegelikult mõlemad ju Martini mõmmid), huilgab Miku kui ratta peal. Autos on seda eriti hea teha, siis emme-issi pahandavad, Miku karjub, Martin naerab, ja keegi õieti karistada ei saa. Mõmmid käivad magamas kaasas. Maksimumlohutus õnnetuse juhtudes oleks tegelikult sõrm+näksu+2xkaru, hommikul voodist ronitakse ka välja, et süli karusid täis ja niksu ja sõrm suus, kuid kui valu või pahameel ikka suur, kes see karusid veel otsida jaksab, piisab niksust ka.

Nii me siis elame. Autoga sõitma minnes või kasvõi külla suundudes turvaelemendikuhi kaasas. Kui Miku julgeb siis maha astuda, kõnnib kogu oma kraamiga ringi, kui ei julge, istub süles, süli asju täis. Me vahepeal saime mõmmid kusjuures isegi ära pesta, vau: tuli välja, et üks hall mõmm oli roosa ja teine helepruun. Haa haa. Niksusid on palju, neid me peseme iga nädal: kuna niksu on ikkagi pikem narts, lohiseb ta õues poris ja lehvib tuules ja kord sügisel on lahked heldesüdamelised daatšatädid niksu isegi Miku jaoks oma aia õunu täis pannud. Igati tarviline vara.

Vigade parandus: jõululaupäev 2011

2012-01-09T14:25:00.002+02:00

Mu lugupeetav abikaas loeb ka aeg-ajalt me pereblogi ja tegi seekord märkuse: ma olen pooled asjad jätnud kirjutamata. Ma muidugi, et mismõttes. Tema, et aga kus me ühine metsaretk jäi. Haa haa. Aga alustame algusest, sest selle ma tõesti unustasin.

Sõitsime 23ndal maale ja mul tuli parasjagu meelde Postimehe üks väike klipike, kust lugesin, et Rakveres olid jahimehed sõlminud jõulurahu (ei mingeid jahte 24.-26.12), jõulude ajal käivad nad peredega metsas ja viivad loomadele süüa. Ja vat nüüd, kus mulle see meelde tuli, ei saanud ma jätta nokkimata: sa ikka tead, et jõulude ajal on sul kohustus perega metsa minna. Mees vastu, et ta läheb niikuinii, vaja kott vilja ära viia, tulgu ma siis poistega kaasa. Ähvardasin, et vat tulengi.

Ma korra olen muide juba varem käinud, suisel aal. Ega seal midagi erilist pole: loksud autos mööda eriloogelist metsateed kohale, loodad, et auto põhjapidi kinni ei jää, kohapeal on üks latrike, mõni toob sigadele õunu või paar kardulast ka. Tegin isegi pilti, kuid.. ei avaldanud muljet.

Kuna jõululaupäeva traditsioonid tuleb jäädvustada, olin seekord metsa kaasa minemas. Martin eelistas kodus kudeda, Miku aga võtsime seltsi. Loksusime mingi tee kohale, päris platsile ei saanudki. Kui mina arvasin, et kaasavõetud kelk on Mikule, siis tünng! ei olnudki. Miku pidi ise kõndima, kelgule läks viljakott. Ronisime autost välja, Miku just übervaimustusse ei langenud, et miskit lumi ja miskit loodus ja... Minul muidugi uhkelt kaamera kaasas, kuid see piiras ka mu entusiasmi tuntavalt: kerget lund pudenes, kuidas ma selle kaameraga nüüd mehkeldama peaksin? Ehk siis eelkõige kui ma pilti ei teegi lume pärast, siis kuidas ma koos selle ja Miku ja tema kõndimisvaimustuse puudumisega hakkama peaksin saama?!

Tulemus? Perekond linnavurled ronisid autost välja ja sama teedpidi kohe autosse tagasi: pekki see mets, meie küll sinna oma nina ei pista. Kütsime siis usinalt kohapeal masinat iga natukese aja tagant ja tundsime end lihtsalt mõnusalt. Leidsin paki küpsist ja krõpsu ka, Miku sõi neid, mina tegin läbi autoakna pilti. Linnamutt, mis teha.

Läbi akna irvitasime ka, kui mees oma viljakotiga kakeldes üritas söödaplatsile jõuda, sest kelk oli pidevalt kummuli ja lõpuks saigi kotisisu kaheks jagatud, et üldse kohale jõuda. Karusid ei käinud, kuid kerge lumekattega olid punakad männitüved küll imeilusad.

Tagasi - jah, nüüd lugege ja naerge - sõitsin ma ise. Istusin esimest korda me uue (neli (!!) aastat juba uue) auto rooli ja mehe käsul läksin mööda jälgi, et mitte kinni jääda. Enamus ajast ma muidugi kisasin, et miks gaas nii kiiresti reageerib ja miks pidur mõttetööl ei käi ja kui see Ants nüüd vastu tuleb (põhimõtteliselt olime keset laasi ihuüksinda, kuid ma olin padukindel, et keegi meile vastu sõidab), siis mina panen küll otsemaad teed pidi kraavi (20 km/h sõidukiirusega).

Heh, päris originaalne oli, kuid pole see mets minu jaoks ja hoidke auto ka parem kaugemale. (jube, et vähemalt viimasega tuleb tutvust tegema hakata)

Et asjale nüüd aga püant lõppu saada, kirjutan, kuidas me eile maalt koju saime. Nimelt poole tee peal pakkusin Martinile küpsist: Martin tahtis. Avasin kindalaeka ja.. mulle vahtis vastu näritud šokolaad. Reedel maale minnes olime poistele ostnud, kuid nad ei avaldanud huvi. Nüüd aga - üllatus üllatus! - oli miskit näriline seda söömas käinud, lahtise küpsisepaki ära põlanud (mis on huvitav, sest šokolaad on küll minu maitse järgi parem, kuid see oli vaakumpakendis, küpsis haises aga üle ilma), ära väsides endale Miku tagavaramähkusse pesa teinud. Kanni ma olin nii vihane, et nüüd seal keegi ongi ja miks peab see pardatšok just minu jalgade läheduses asetsema: ma suren hirmust, kui keegi nirk mulle sealt peale hüppab! Aga ei hüpanud: ju ta oli sealt siis varem jalga lasknud.

Siiski hirmus ja edaspidi teeme me maal olles igatahes auto söögikraamist puhtaks: püüdku see nirk veel tulla, ma luban hästi kõvasti karjuda!

Uuel aastal selginenud peaga

2012-01-03T12:01:00.000+02:00

Aastavahetus möödas, saabus see.. rahulikult. Ei ole möllu ega mürtsu ega kärtsu me peres selle sündmuse puhul: no tuleb uus number, tuleb, mis siis?! Pealegi mulle ei meeldis paarisarvud, arvake, et 2012 oma meeldivas kombinatsioonis ajab siis lausa oksele.

Olime maal. Vana-aasta õhtul üks väike jooksutrip veel, lauas liha, kartuli ja kapsa söömine, natuke mandariine, aastavahetusel klaas šampust... Pauku lasti ikka ka. Esimest korda olime aastavahetusel maal: sain teada, et seal käiakse taeva vilkumist vaatamas, irw: lähimad asulad on lihtsalt nii kaugel. Laste jaoks olid ikka ühed raketid ka ostetud: Martin suure huviga jooksis neid maha panema, nii pea kui aga kõvemat pauku hakkas tulema, lidus sama kiiresti tuppa peitu tagasi. Tema paugupelgust ma eelmistest aastatest juba mäletan. Miku vaatas suhteliselt rahulikult, kuid siis tahtis ta ka ikka tuppa ära. Miku jaoks oli muidugi üldse hämming, et öösel pimedaga kupatati õue peale, kõik sebisid ja millestki ei saanud aru: seisis nagu väike mõmm ega osanud midagi teha.

Üleval lubasime jälle poistel olla nii kaua, kui nad ise tahavad. Rohkem enam ei luba. Või leiab see aset siis, kui nad on piisavalt suured, et osata ise voodisse kebida, kui uni peale tuleb. Ehk siis poole kaheni pidasime (me vanad muidugi) vastu, edasi ajasime tited magama: ei jõua enam, no ei jõua. Poisid oleks vist hommikuni välja pannud, kumbki ei ilmutanud väsimise märke, isegi ei vingunud mitte.

Uue aasta soovide osas oli möödunud aasta minu jaoks selginemiste aasta. Nüüd tean ma täpselt, mida ja mis järjekorras ma tahan:

1. Armas jumal, hoia ja kaitse minu pere. Kui minu perega on kõik korras, on minuga kõik korras.
2. Anna tervist.
3. Anna südamerahu.

Sellega on minu poolt kõik öeldud. Hau. (ikka veel apatšide suure pealiku Winnetou mõju all)

Winnetou, küünlavalgus ja selle aasta jõulud

2012-01-02T21:08:00.003+02:00

Selle aasta jõulupühad kulgesid ilmateate dikteerimise all. Algas kõik tegelikult juba 23ndal, kui me maale ära sõitsime. Linnas maad vaadates uskusin, et metsadevaheline tee on libe ja kerge lumekihi all. Tulemus? Teed olid kuivad ja täiesti lumevabad. Ohoh, et siin kandis pole sadanudki.

24ndal oli härmatis maas ja pudenes kerget lund. Kui ma õhtul jooksma läksin, olid kivid nii libedad, et ega kusagil asu saanudki: muudkui otsisin tasakaalu ja püüdsin oma trenni lõpuni teha.

25. kuupäev ärkasime suure üllatusega: lumi maas! Ei midagi suurt, aga kelgutada sai ja lumekate oli siiski täitsa arvestatav. Eriti praegust lumevaba talve arvestades.

26nda hommik algas uue hämmastusega: ei kübetki lund, nagu poleks kunagi olnudki! Vau. Öö otsa oli ladistanud, ilmselt see vähene, mis maha oli sadanud, sulas suure kiiruga, hommikuks tõusis ka tuul: kohal oli Patrick. Maitea, minu teada on tormidel vähem maskuliinsed nimed, kuid ju see oli erand. Meie ärgates elekter kadus. Algul oli ikka muie ka suus ja olukord tundus romantiline, kuid mida hämaramaks läks, seda masendavalt tõde ligi hiilis: appi, kui elekter ei tulegi tagasi?! Pole naljakas. Arutasime omavahel, kui kaua elektrikud tormiööl väljas tööd teha võiksid: ma arvasin, et kui nad kümneni rabavad, kauem ikka mitte. Tegelikult ma ei tea. Hiljem uudistest lugesin, et kuni 100 000 majapidamist oli elektrita – huu huu.

Tegelikult ega ilma ilmata oleksidki olnud igavad jõulud. Kõik said oma kingitused ja asi ants. Poistele pudenes kodupäkapikkude poolt hunnik raamatuid ja multikaid, taskulambid (väga tarviline vara elektrikatkestuse korral, kuigi me selle tarbeks neid ei ostnud) ja propelleriga Auto-multika pastakad (väga popid, propellerid ma mõtlen).

Esimesel jõulupühal sai küll ka kelgutada, Miku siis esimest korda elus. Käisid koos issiga mäest alla laskmas, ma tegin paar pilti ka. Ega selliseid klassikalisi emotsioone just olnud: Miku oli padutõsine, kulm kortsus. Kui Miku sai tuppa ja mina oma kaameraga ka, jõudsid kohale kaksikud, kellega Martin õue tormas. Seda minu laiskus enam välja jäädvustama minna ei lubanud: küü-üülm. Eks ma muidugi arvestasin sellega, et järgmine päev saab ka pilti teha: siis polnud aga lumekübetki enam.

Seikluste alates oli just eelmine päev gaasipliidi gaas otsa saanud, nii et elekter läinud, palju õnne meile, mis nüüd teeme. Maal jääb erinevalt linnast elektrita siiski ellu: ahju ju kütad ikka ja asi see siis sütel toit soojaks lasta. Kuna olid pühad, oli toidujäänuseid piisavalt. Poisid ei tabanud asjast just suuremat: Martin sai aru küll, et arvuti ei tööta (et oma sõjamänge mängida, eksole), kuid laetulesid proovis ikka pliksida. Tulemusteta.

Tuul oli jube, kuigi päike paistis ja soojakraadid küündisid 8ni. Kasutasime olukorda ja originaalselt lennutasime teisel jõulupühal tuulelohet. Martin oli vaimustuses, kuigi paaril korral tõmbas suure tuulega tamiili katki ja lohet tuli mujalt otsimas käia. Isegi Miku sai lohe kätte, tema jaoks oli see suur hämming. Passisime küll kambakesi rohkem maja otsas, et mitte päris iilide kätte jääda: Miku jaoks olid need veidi liiast.

Sisse minnes hakkas Kolgata tee: mida teha, kui elektrit pole. Viimases päevavalguses tuustisin raamatukapid läbi ja nii need jõulupühad minu jaoks üle pika aja raamatulugemisele kuulusidki. Valikualuseks osutus Winnetou: ma olen teatava muige ja põnevusega viimasel ajal proovinud lugeda just seda kirjandust, mis omal ajal väga meeldis ja muljet avaldas, et näha, mis mõju sel nüüd on. Istusingi siis õhtu saabudes, pealamp otsa ees, ja ammutasin maailma sõnavaramust meelelahutust. Old Shutterhandi ja Winnteousse olin ma kunagi armunud... ei suutnud valida, kumb mehelikum mees on... nüüd oli lihtsalt naljakas.

Poisid, kuni Miku veel ei maganud, leidsid ka endale lõbustuse: joosta mööda maja ringi väikse roosa titekäruga. Mida kiiremini, seda parem. Mina siis tegin pilti. Martin jooksis tüümp tüümp tüümp pikil sammul, Miku lasis staccatos tip tip tip tip tip. Pilte hiljem vaadates pidin tõdema, et Martin vajaks väikest nuumamist: kui ta kiiremini liikuma panna, näevad ta jalad ikka väääga haledad välja, väga.

Miku väljas magamas, pime pime, sain harjutada ka pildistamist taskulambivalgel. Päris huvitav. Tulejoonistusi päris tegema ei hakanud.

Ja siis tuli elekter tagasi ning selgus, et meiesuguseid oli veel, umbes nii 99 999 leibkonda. Vauh. Vedas meil. Ma terve elektri äraolekuaja lootsin, et ehk, EHK siiski on see läinud kusagilt suuremast punktist: sest oleks see läinud sealt lähedalt, oleks me pimedasse ja veeta jäänud. Nii väikses paigas hakatakse parandustöid tegema alles teab millal. Näiteks lähedal olev küla oli veel meie lahkudeski küünlavalgel, mis siis, et aastanumbriks oli selleks ajaks juba hoopis midagi muud kui tormi tulles.

Pühadetraditsioonid poistega

2011-12-22T10:25:00.000+02:00

Ega meil neid traditsioone suurt pole ja tunne on, et kui lapsi ei oleks, kaoks need vähesedki: aga laste pärast tasub ometi pingutada. Nii ongi, et kuusk tuuakse ja piparkooke küpsetatakse. Ohhoo, ja praegu sajab akna taga laia valget lund! Musta maaga aastalõpu jõuluime.

Igal juhul kuusk toodi see aasta minu käsu peale kiirkorras tuppa teisipäeval ehk siis neli päeva enne pühi. Ma lihtlabaselt korraga avastasin, et kui meid pole jõulude ja aastavahetuse aegu kodus, siis kuuse nautimiseks jätame aega.. ühe õhtu? Nagu narr ka. Pärast tuleme koju ja viskame kohe puu välja. Niisiis laupäevaste pühade ootel oli teisipäeval kuusk toas. Issi pani püsti, isegi kuusejala kõik kruvid leidsime üles (need olid muu aastaringi tittede lemmikmänguasjad), Martin valas natuke väetist vette juurde. Tõe huvides: soigus, et tema ei saa valada, ja valas.

Ootasime ära, et Miku ärkaks, saaks söödud, ja nii enne vanni minekut ehtimine võis alata. Kuna ma just paar päeva tagasi olin näinud, kuidas kolmene edukalt kuusele ehteid külge riputas, panime Miku ka rakkesse. Miku siiski on veel kahene ja leidis kiiresti oma kahese koha: istus kuusepallide karpide kõrval ja oli kuri, kui neid piisavalt kiiresti temalt kuuse kaunistamiseks ei võetud. Martin sai kuuse kaunistamisega edukalt ilma juhendamiseta hakkama.

Edasi suur ja tähtis missioon - piparkoogid. Oeh, see siirup oli kõigepealt potis seisnud pool nädalat, enne kui me muna organiseerida suutsime, edasi pool nädalat istus seesama tainas külmikus, sest ettevõtlikest tegijaist jäi puudu. Eks lapsed ei teadnud piparkoogitainast muidugi midagi, kuid mind pole need kunagi tõmmanud, seega alles eile õhtul kolm päeva enne jõule sai ohates laud puhtaks pühitud ja tainas sellele laiali rullitud. Mees rullis, nii kõva tainas oli. Taina teen ma alates möödunud aastast valmis ise, eks, kekkamise koht.

Martinile oli käsk ja kisa, et üksteise kõrvale üksteise kõrvale, kui hane selga vesi: tema sai viie piparkoogivormiga taina kasutatud. Häh. Mikule näitasime ka ette: seekord võttis Miku täitsa vedu ja kuigi temapoolne tainariba nägi välja kui läbuauk, olid liigutused kõik täitsa õiged. Miku, könn, oli lausa nii ametis, et keel kippus suust välja rippuma ja keskendumist võis hinnata 120 protsendile.

Lõpptulemusena Martini huvi kadus piparkookide vastu esimese plaaditäiega (ja vat kas ta neid sõi ka... minu arust mitte), Miku istus mul kõige kauem kõrval. Miku oli ka see, kes esimesi sooje piparkooke kiirelt sisse ahmis: ju olid nii head.

Nüüd pean ma mõtlema, kas olen nii tubli, et teen asjale ikka glasuuri ka kõrvale, või mitte. Esimene plaaditäis läks eile untsu (küpsetuspaber oli vilets ja kõik jäi kinni), kuid allesjäänud piparkoogid näevad täitsa viisakad välja ja neid võiks täitsa kaunistada. Esialgse idee järgi jõudsin ma muidugi see aasta teha veel kaks-kolm portsu piparkoogitainast, kuid noh, hää et see ükski valmis sai. Piparkoogid kuuluvad jõulude juurde (kuigi ma neid ei söö), kuusk samamoodi.

Martini jõulupidu

2011-12-20T14:15:00.001+02:00

See aasta sai lasteaia jõulupeole jõutud kihutamisi: olin linnas pildistamas ja saabusin täpselt-täpselt. Martin issiga oli rongil vastas. Tulemus? See mõte polnud väga hea. Kui me lasteaeda jõudsime (aega selleks kulus 3-4 min), oli Martin oma silmad paiste nutnud: kuidas siis nii, et tema ei saagi rongiga sõita, isegi natuke kauem ei saa rongi vaadata?!! Jesh. Me oleme osavad.

Õnneks lapse meeleolusid on võimalik muuta (ja järgmine päev käis ta ekstra minuga üht peatusevahet rongis kaasa sõitmas.. enne pidu sellised lubadused teda muidugi ei morjendanud), nii et peosaali jõudis juba rõõmsam poiss. Niivõrd kuivõrd: Martinil pole ju põhjust väga särada, kui ta ühtki laulu ega luuletust kaasa ei tee.

Küsisin kusjuures kasvatajalt, kuidas Martin tunnis on. Jaa, hüppab ja kargab kohe rõõmuga, kuid laulud, need jätab vahele. Ma vist ei pea lisama, et alates sellest aastast laulab Martin kodus kõik laulud ette. Varem ei laulnud. Seega ta ikkagi oskab ja pähe jäävad need talle ka, kui tuleb aga pidu või kasvõi niisama laulutund - ei midagi.

Poistel oli seekord oma tantsunäidend, väga lahe. Alguses rühma kõige asjalikum poiss sai muusikaõpetajalt raamatu. Edasi läks ta sellega Martini juurde ja käsutas poisi püsti. Raamat suruti Martinile pihku ja Martin juhiti saali ette, haa haa. Edasi kutsuti teised poisi ka kampa, vaadati koos raamatut, tassiti kingitused keset saali ja tantsiti. Vat see karglemise osa läks Martinile väga peale. Ütleme nii, et see oli väga naljakas ka. Mäletate Rebase Reinu ja tema keppidest jalgu? Ja kui ta veel hüples? Samasugune koomiline vaatepilt avaneb, kui Martin tantsima pannakse. Martinile endale teeb see aga nii palju rõõmu, et ausalt öelda poiste etteaste lõpuks olid mul naerust ja meeleliigutusest (meie Martin on kaasatud!) silmad märjad. Olgu olgu: mul oli tegu, et mitte lahinal nutta.

Muidu Martin otseloomulikult jõulupeol igavles. Vahtis ette ja taha, vahepeal lehvitas arglikult. Seekord ta vähemalt teadis, et issi on ka: mina istun ju pildistamise pärast esireas (mulle on vist varsti ette keskele lasteaiapidudel koht broneeritud), issi ronib aga taha peitu.

Nägu venis naerule muidugi siis, kui jõuluvana tuli. Minu tähelepanek: täpselt sama jõuluvana, kes eelmine aasta. Eelmine aasta oli tore jõuluvana. Seekord kaasati punakuuemees ka laste tantsu, isegi Martin sai temaga tantsida. Õnneks oli saali ring väike, vana mees jaksas seda kaasa kapata. Lastele otseloomulikult meeldis.

Edasi jagati kingitusi. Nagu ikka. Mul süda jälle värises Martini pärast, et mis seekord tema poolt oodata. Seda enam värises, et igal lapsel tundus olevat ise luuletus ehk siis nad polnudki see aasta suures kambas neid pähe õppinud. Martin tuli ja.. luges. Eelmine aasta ma ei saanud sõnagi aru, see aasta neljast reast mõistsin tervelt ühe: tuli küünlad süüdata! Jesh. Eelmine aasta oli luuletus rütmiga ja ma täitsa tundsin, et see oli luuletus, mida lugesid teised ka, see aasta tundus see rohkem omalooming olevat. Vabas vormis. Aga ta täitsa läks ja teadis, mida teha: üks vene poiss, kes muidu kõik laulud tublilt kaasa laulis, torutas ainult suures närvis huuli. Kingid said siiski kõik, ka see vene poiss.

Kingitused käes, oli lastel tegu, et mitte enne jõuluvana väljumist vanemate juurde tormata. See aasta oli üldse kogu pidu kuidagi hoogsam.

Sama hoogsalt läks kogu meeleolu edasi kandumine aega, kui pidu juba läbi oli. Tüdrukud tegid spontaanselt puntratantsu ja erinevaid grupipildistamisi: lahe oli vaadata, kuidas selle rühma naiselikum pool on aja jooksul kokku kasvanud.

Martin ronis ka kiirelt kuuse alla: pilti tuleb teha. Tema arusaam pildistamisest oli, et istub issi süles, kink on käes, lõdvalt rippu, jäsemed igale poole laiali. Te ei usu, aga tema pikkust arvestades on neid jäsemeid siiski arvestav hulk, ripnedes pikkade kombitsatena igasse ilmakaarde. Ma ei saanud jäädvustamata jätta.

Koju tulles oli rongijutt meelest läinud, kuid õhtul, kui kõik oli juba vaikne ja iga roju omas voodis, kostus pimedusest korraga vaikne hääl: ja homme lähme rongiga sõitma... Nii ta siis järgmine päev sõitiski Paldiskist Laokülani tervelt ühe peatusevahe, ja sai tõelise kogemuse osaliseks. Teinekordki.

Miku, kiiksakas

2011-12-15T14:11:00.000+02:00

Kehakontakt. Proovisime siin üks õhtu jälle Mikule selgeks teha, et emme külge ei pea kella kukkudes kleepuma: ma tulen küll sinu kõrvale magama, aga sina oota nii kaua voodis, kui mina pesen. Miku ei saanud oodata: kahtlane värk, emme silme alt ära, äkki kaob üldse ära! Pika nutu ja halisemise saatel sain lõpuks pestud ja ronisin lapse kõrvale voodisse: kaks kätt pandi mu näo vastu ja lihtsalt lamati... Seda me üldse ei räägi, et vahepealt tuleb tekkide vahelt ikka üks väike koib, et minu külje vastu end suruda... või et kui juhtumisi on nii külm, et riided tuleb magamiseks selga panna, Miku künnab ja künnab oma sõrmedega mu külje all, et lõpuks ometi ihuni jõuda ja tunnetada, et ma ka ikka olemas olen.

Lumi. Pagan küll, just sai suvi otsa, ei mingeid paljajalupiiranguid ega koleda vee äärde tassimisi, nüüd siis sadas lumi maha! Miku esimene teadlik lumi põhimõtteliselt. Miku passis maal trepi peal: ikka sellel trepipoolel räästa all, kuhu lumi ei olnud ulatunud, ja keeldus edasi tulemast. Nii kaua passis, kui läks tuppa tagasi. Tõe huvides olgu siiski lisatud, et kuna Martin käskis mul joosta, tema kelguga sabas, siis Mikule nii meeldis, kuidas Martin heast meelest naeris, Miku tahtis ka kelgule. Martin siis tõmbas, Miku istus, poole ringi pealt langes aga tuju nulli, nutt tuli peale ja edasi seisis Mikk, vapper mees, jälle trepil: ikka sellel poolel, kuhu lobjakat sadanud ei olnud.

Korraarmastus või eluperiood. Me ikka käsime Martinil oma riideid üles korjata. Või siis plastpudeleid, mis ta kapist võtnud on ja mööda tuba laiali lennutanud. Martin suleb kõrvad ega kuula sõna. Kohe üldse mitte. Nii kaua kui me Martini kallal näägume, korjab Miku ise pudelid kokku ja paneb kappi, või siis Martini riided ja viib pesumasinasse. Kui piinlik!

Püksid. Miku sai oma esimesed aluspüksid 2 a 1 k vanuselt. Njaa, alles, ega emme-issi ju varem neid poodi ostma jõudnud (eriti kui lähimad trussikud asuvad Tallinnas.. tegelikult ilmselt Keilas ka). Miku arvas neist täpselt nii palju, et peitis trussarid voodi alla. Küsimusele, kas paneme püksid jalga, siis on pepu soojas, arvas Miku: "ei taha pepu."

Verbaalne areng. Miku hakib. Muidu on Miku tubli, aga siis kui hakkab pikemaid juppe kokku panema, hakkab Miku hakkima. Näiteks teab ta, kuidas asjadest keelduda: "ei taha!" Ka saab ta aru, kui teda kutsuda: "tule siia." Nii Miku siis hakibki kaks asja kokku: "ei taha.. tui siia."

Poisid jäävad poisteks

2011-12-12T04:55:00.000+02:00

Miku lemmikmänguasi maal - väike nukukäru. Roosa nukukäru. Miku kõnnib sellega siis ringi. Jookseb ringi. Tipib kikivarvul ringi. Tormab galoppi ringi. Ja teeb samal ajal tulistamishäält.

Päkapikud

2011-12-08T10:17:00.000+02:00

Mina olen päkapikukesksete jõuludega harjunud: meile tõid päkapikud susside sisse kommi või mandariini, isegi kingid kuuse alla tõid päkapikud. Maal vanaema juures käis jõuluvana, näiteks vanaema ise, koledates vanades rõivastes, palitu üll, ja kuigi ma olin sealgi valmis eirama, et see pole päris jõuluvana (on ikka, kingitusi ju toob ja laulda kästi), ei jätnud need korrad minusse nii kirgastavat tunnet, et ma jõuluvana oma ellu väga igatsenud oleksin, päkapikke küll.

Eelmine aasta, kui Martin oli 5, sai lõpuks otsustatud, et poiss mõikab ja meil hakkavad käima päkapikud. Noooh, tegelikkuses pidin ma iga hommik teda kannustama, et poiss, kuule, vaata oma kinga sisse (susse ju tänapäeva lastel pole). Mikule päkapikud kraami ei toonud, Miku oli veel nii väike.

See aasta käivad ka päkapikud. Kuna me päkapikud väga virgad pole, siis käivad nad alates detsembri kukkudes, ei mingit advendiajaarvestust. Siis said üles ka vilkuvad tuled, mis Martinile väga muljet avaldasid. Päkapikud käivad iga hommik, sest esiteks võtavad seda poisid kuidagi eriti lihtsalt, ja teiseks nad ei saakski enamus päevi midagi, kui päkapikud hea käitumise pealt mõõtu peaksid võtma, haa haa. Endiselt pole Martinil iga hommik meeles tossu piiluda (jaa, see aasta on Martini jooksutoss aknalaual), noh, seda õnnelikum on ta õhtul lasteaiast saabudes. Ausalt öelda ei teadvusta Martin senimaani, et tegemist on just punase kuue mehe määdžikuga, me pole nüüd nii hullult rõhunud ka: pigem ta on õnnelik, et kommi ja šokolaadi saab, kes toob, pole tema asi. Mikule ka kusjuures toob, kuid Miku tuhvlit aknalaual pole ja Miku kommi kougin ma päeva jooksul Martini jooksutossu kõrvalt ise Mikule: näe, Miku, kas sa šokolaadi tahad... Seletama hakkame vast järgmine aasta, siis ehk midagi juba mõigatakse.

Jaa, nagu lugesite, meile tuuakse kommi ja šokolaadi, nänni ei tooda. Kommi korraga on vähe ja šokolaad eriti väike, kuid eks loebki rohkem akt ise kui selles sisalduvad silmapaistvad kogused. Vat kui mul oleksid tüdrukud ja juuksekumme tarvis, siis neid võiks ka ehk päkapikk tuua, kuid me oleme rõhunud sellele, et lapsel peab olema hea meel (njaa, räägime nüüd, kuidas ma ühtede iirisedropsidega alt läksin, sest Mikul jäid need hamba külge kinni ja Miku sülgas need välja, Martin aga ei tundnud erilist huvi). Mingit suurt kraami päkapikud ei too, selleks on jõuluvana. Või siis taaskord päkapikud, kuid jõulusel ajal. Meie päkapikud on kusjuures nii laisad, et kui me nädalavahetuseti maal oleme, siis nad ei käi: meil on ju uks kinni ja lukus, kuidas nad käia saavad. Nii kuum teema see kommimajandus siiski pole, et maal nad üldse meelde tuleksid.

Eile käisin poes päkade varusid täiendamas, Miku magas poeukse taga kärus. Vaatasin letile laotavat kraami ja muigasin, kuidas müüja võib paljalt kauba põhjal oletada, et meil kodus paarisrakend pätte kasvab: kõike oli kaks. Müüja ei öelnud midagi, eks ta selliseid kindlanumbrilisi oste ole varemgi näinud.

Martin jälle üllatab. Mälu

2011-11-28T13:45:00.000+02:00

Mina olen enda peas kuidagi paika pannud nii, et Martin hakkas maailmaasjadest mingit pidi jagama neljaselt, kui ka kõne hakkas vähehaaval tulema, viieselt sai seda meest otsapidi isegi mõistlikuks pidada. Enne neljast aega oli ussihullumaja (loe: Martin ei mõistnud ega rääkinud midagi).

Nüüd Martin üllatab. Tuleb lagedale pärlitega ajast, mida minu arusaamist järgi ei tohiks tema mälus eksisteerida. Saate aru, ükspäev kukkus Martin seletama, et kui tulevad jõulud, siis paneme kardina külge tuled ja need vilguvad ja... No ta pani ikka omas keeles, mis tähendab, et ma pidin kõvasti mõttetööd tegema, enne kui aru sain, mida ta mõtleb, kuid siis vajus küll suu lahti: kust ta mäletab?? Need tuled olid üleval kaks aastat tagasi, ta isegi klõpsis neid erinevatele režiimidele, kuid üldiselt oli see tema mälust kustutatud kuni.. tänaseni. Ja nüüd korraga, hops!, paneme tuled. Pahh.

Teine vaimukus. Mina kougin vana peaaegu saba andnud läpaka kapist välja ja teen lahti. Martin passib kõrval ja kukub seletama, et vat arvuti jah, ja K-täht puudu. Ma mõtlesin, kas kukun kohe pikali või võtan natuke aega. Martin omal ajal tollelt arvutilt on tõepoolest klaviatuurilt K-tähe ära kakkunud, seal on tühi auk, kuid pean ma mainima, millal see oma aeg oli?! Me läksime praeguse läpaka peale üle ja vana kolis kappi tugeva neli aastat tagasi. Oooooo! Martin oli siis kahene ega rääkinud ühtegi sõna. Mitte ühtegi. Ja nüüd korraga selline tekst.

Martin ikka üllatab. Kunagi annab mu veel kohtussegi kõige selle eest, mis ma talle imikueas teinud olen ja mitu korda üksi diivanile vehkima jätnud. Vot vot.

R.I.P.

2011-11-24T14:50:00.003+02:00

Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees
. . . . . . . .

Ma olen palju sinu peale viimastel päevadel mõelnud, Tiik. Jah, sa ei saanudki minu jaoks Martiniks. Isegi su naine on mul telefonis kirjas kui Tiigi naine, ja tütar kui Tiigi tütar. Sinu number on ka alles. Tiik. Tiigi närakas.

Ma vaatasin su pilte. Su naine siiamaani kiidab taevani pulmaalbumit, mis ma teile tegin, seejuures ei olnud ma isegi mitte fotograafina teil pulmas, vaid sõbrana. Ainsa sinupoolse sõbrana. Sa organiseerid mulle ja Martinile transpordi, kuigi ma kõhklesin, kas Martiniga tasub tulla, tegelikult olid sa ju isegi valmis teisest Eestimaa otsast meile järele tulema. Tagasi sõitsin juba värske pruutpaari masina tagaistmel. Ma tean ainult kaht juhti, kellega sõites ma end kindlalt tunnen, igasuguse äkilisema sõidustiili terav tunnetaja nagu ma olen, üks neist oled.. olid sina.

Nagu sinu pulmas oli me pere ainus sinupoolne külaline, nii olid sina meie abiellumisel ainus tunnistaja. Meie seisime registreerimislaua ees, sina, Martin, olid Martiniga tagapool. Jaa, peaaegu võib isegi öelda, et meie Martin sai oma nime sinu järgi, ja nii uskumatu kui see ei ole: sinu oma poeg Martin sündis neli aastat peale meie poissi täpselt selsamal päeval ja sai nimeks.. Martin. Kui me peredega kokku saime, oli kolm Martinit. Mul on piltegi. Kolmest Martinist.

Mäletad seda korda, kui sa minu vesti olid sunnitud selga tõmbama? Jaa, ma lubasin, et me ei räägi sellest. Olgu, ma ei räägi sellest. Tegelikult oli see imetlusväärne, millise kiirusega suutsid sa oma sõbraga kanuu 180kraadisesse pöördesse panna.

Kui minu nn tulevane mees tuli missioonilt, kohtusime me esmakordselt just sinu juures. Loogiline ka, parim sõber nagu sa olid. Me magasime päris mitmel korral su poissmehevoodis, sina kolisid diivanile (või oli see hoopis telk?), sest noorpaar vajas koosolemisaega.

Sa ei öelnud kunagi "ei", kui sinult abi palusin. Küll oled sa me käruratta kummi parandamas käinud, küll mind Martiniga arstile sõidutanud.. või siis seekord autoga haiglast koju. Ma tahtsin teha üllatust, et me pärast Martini sündi lõpuks ometi oleme koju lubatud, seepärast helistasin sulle: vii mind vanamehele ukse taha. Sul oli auto paranduses ja kui selgus, et sa ei saagi seda kätte, tulid sa sõbra ja tolle autoga. Sa ei öelnud, et sa ei saa tulla. Vedasite mind pimedas koos poisiga Paldiskisse, tagasiteel läks teil auto veel katki... kuid sellest saime me teada alles tagantjärele. Sinu missioon oli täidetud.

Mind pani alati imestama ja tekitas sooja tunde sisse, kuidas sa meie Martinisse suhtusid, justkui oleksid ristiisa. Tegelikult ju ei olnud. Juba enne sündi sai Martin oma esimese kingi sinu käest, karumõmmi. Meil endil ei olnud poisile veel midagi ostetud, kui sina tulid suvaliselt me ühisel poeretkel ja andsid mulle koti: see on lapsele. Siis sa veel ei teadnud, et poiss saab nimeks Martin. Me ka ei teadnud.

Pere parimate sõpradega ongi vist nii, et külla minnes arvestad juba pikalt ette kui mõnus on. Lihtsalt olemine. Ei pea mingit sunnitud vestlust arendama. Naljakas, kuid kui sul tekkis oma pere ja naine ja lapsed, siis jäin mina ikka seltskonnas meeste seltsi. Oli kuidagi omasem. Sina olid omasem.

Ma mäletan meie esimest kohtumist. Olin te luuretoas, sina vahetasid pükse. Kogu tuba lõõpis minuga, sina olid vait. Sa olidki tõrjuv kuni selleni, et ma vanamehe putukana paljastusin. Sealt edasi olid sa.. soe.

Ma ei suuda mõista, et sind enam ei ole... Kellele me nüüd külla läheme, kelle pikkade juuste üle ma naeran ja kelle autot kiidan: kle Tiigi oma on ikka parem kui meie. Kärurattal on üldse parem mitte katki minna.

Ma olen nii palju mõelnud. Sinule. Ja et mis mõttes nagu.. sind enam ei ole. Kaks nädalat tagasi olid, kuid enam ei ole. Siis sa veel ei teadnud, et sinu jaoks on alles vaid üksainus nädal... Üksainus nädal! Mismõttes nagu.. sind enam ei ole. Sa olid ju könn, sa polnud minuvanunegi! Rohkem kui korra ilkusin ma seepärast su üle. Mismõttes nagu...

Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees
. . . . . . . .

Tunnen sinust puudust, me kõik tunneme. Üle keele ei paindu tulema "puhka rahus", sest sa ei ole ju... sa ei saa olla... sa oled ju Tiik, kuidas sa nüüd niimoodi...

Kohutav oli kirikus sinu sarka näha. Ma ise tegin pildi selle juurde. Sinuga. Päris sinuga. Krt kaplanid valisid kõige kehvema valikust, mis ma su perearhiivist kokku suutsin otsida. Sõjaväeorkester, Meie Isa palve, aupaugud, leinarongkäik, kunagiste sõprade kokku saamine... hiljem pärgade viimine sinu hukkumiskohale. Autod sõitsid mööda nii vaikselt, kuidas sinule sai see jääda viimaseks...

Peaksin vist kirjutama, et sa jääd.. aga ma ei suuda leppida sellegagi, et sa oled läinud. Kunagi ikka kohtume. Pargis. Teie pool. Te ju mõnikord kõnnite me majast jälle mööda? Helista siis, me tahaksime sind näha.

Sinu
proua Õ.

Miku 2

2011-11-24T14:23:00.001+02:00

Kaheaastane Miku on imeline poiss... pähh, ilus algus, kuid täiesti tavaline poiss, hehhee. Kuna ma just hiljaaegu kekkasin, et Miku on kõnes lahti läinud, tundsid nii mõnedki huvi, kui palju siis ja kas pole uhke. Rahu rahu, mina olen harjunud arengus blokkivate lastega, seetõttu tundub ta mulle dziinius, võrreldes teiste omaealistega sangib noormees aga ikka rivi lõpus.

Võrdlus: Martin ei öelnud kaheaastaselt veel ühtki sõna.
Miku sõnavara:
1. Mõmm mõmm mõmm
(2. Anna)
3. Kass
4. Vav vav vav (‘juua’, ‘auh auh auh’)
5. Näe
6. Kakaka
7. Kaka (‘kana’, ‘kala’)
8. Jaa
9. Ei tea
10. Ei taha
(11. Taijaata (millelegi osutades))
12. Auto
13. Tui siia (‘tule siia’)
14. Kook kook kook
15. Aiaa
16. Kukkus
(17. Aata (‘aita’))
18. Apa?
19. Äitäh
20. Teijeiss (‘tubli poiss’)
21. Mmm (‘muu muu’)
22. Mää mää
23. Kukuu
24. Tüüt tüüt (‘tuut tuut’)
25. Ohhoo (‘öökull’)
26. Ahhaa (‘hobune, jõehobu’)
27. Vaa (‘tiiger, lõvi’ jm möirgavad asjad)
28. Jai (‘sai, leib’)
(29. Kukuu (‘kukk’))
30. Appe (‘apelsin’)
31. Ei taa (‘ei saa’)
(32. Kaak kaak (‘kraaks kraaks’))
33. Nämm nämm nämm
34. Att (‘mutt’)
35. Kaa (‘kaelkirjak’)
36. Pape (‘papagoi’)
37. Kaka (veel üks tähendusi ‘kakaduu’)
38. Tätä (‘tädi’)
39. Papa (‘hüppab’)
Miku esimene kolmesõnaline lause: ei taha mõmm/ kaka.

Ehk siis jaa, kiibitsejad, ei räägi see Miku midagi nii eriliselt. Mõned sõnad tõmbasin sulgudesse ka, sest neid olen ma küll kuulnud ainult mõne päeva vältel: praegu nad aktiivsed ei ole. Miku sõnavara iseloomustades võib öelda, et ta kasutab sõnaalgussilpi või isegi ainult esitähte ja sellega tema suur jutt piirneb. Küll kasutab ta neid järjepidevalt ja teab, et kaa on ikkagi kaelkirjak, ise näpuga vehkides ja kisades, et mina tähelepanu pööraks ja tema avastatut kinnitaks.

Miku sõnavarale on jätnud pitseri raamatud: ilmselgelt vaatab ta palju loomaraamatuid, mina ütlen loomanime ees ja tema oma võimete piires järele. Mõned üksikud sõnad on tulnud niisama, ülejäänu kõik raamatuid vaadates. Enamus Miku nimekirjas olnud sõnu (ca 20) on tulnud viimase kuu jooksul, enne seda ei pannud ma tema üksikuid edenemisi isegi mitte kirja.

Miku on tohutu raamatuvänn. Kui Martin on kodus, on kõik mänguasjasahtlid tühjaks visatud, kui Miku on kodus... ükspäev eksperimendi korras lugesin poisi lõunaunne minnes üle, mis ma siis maja pealt kokku korjasin: 13 raamatut. Punkt. Ja nii ongi. Mina teen arvuti taga tööd ja Miku istub kõrval tugitoolis ning vaatab raamatuid. Mina ütlen sõnu, tema kordab või võtab teadmiseks.

Magamisest. Mu lapsed on ikka tõelised kuldmagajad. Õnnelik mina. Kaheaastane Miku magab endiselt kõik oma päevauned õues, magama läheb 15 paiku, tuppa toome ta 19-20 vahel. Jaa, täpselt nii palju magabki. Magaks kauem, kuid kuna öine uneaeg hakkab lähenema, siis me pikemalt ei luba. Ööunele läheb 23 paiku, ärkab 9-10 vahel. Enamasti. Mõnikord lõunaunele minekust keeldub, kuid vankris kustub hetkega ja magab, kmm, nagu näha rohkem kui poole oma elust lihtsalt maha.

Sööb kaheaastane Miku kõike. Kui me vanaema juures käime, siis Miku ikka vaatab, et kõik salatid laualt saaks tema taldrikusse ka, enne tema sööma ei hakka. Kui mina ei märka peedi kõrvale kõrvitsat tõsta, oi seda kurja. Tema taldrikud näevad seetõttu välja nagu läbuaugud, midagi ta sealt sööb ka (pigem vähe, kuid tihti), kuid kaalu sel mehel nüüd küll ei ole. Vat peaks ükspäev kaaluma, kuid arvata võib, ega me peenikese koiva mees just suurte numbritega hiilga. Eiii, oot, kaaluks nüüd kohe...

Kaheaastaselt mõõdud, kodused:
kaal 11,4 kg,
pikkus 89 cm.

Nagu ma ütlesin: Miku sööb kõike, ja vahepeal tundub, et kogu aeg. Allergiatega on lood sellised, et toorjuustu olen ma senimaani välistanud, kuid muud ta saab. Ja täpistub suu ümbert. Aeg-ajalt. Kuid millele ta nüüd täpselt reageerib... igal juhul on Miku alates sellest suvest priitoidul ja ilmselgelt on ta reaktsioon otse süües leebem kui läbi rinnapiima. Minu üllatuseks. Sest enne seda üritasin ma ligi pool aastat Miku jalgu karedatest laikudes puhtaks saanud, mina olin täisdieedil, Miku ka (piimavalk, muna, kaerahelves, tomat, pähkel), kuid tulemus oli number null: laigud jäid ja.. jäidki.

Super igal juhul: ma nii kartsin allergikust lapse lasteaeda panekut.

Võrdlus: Martin kaheselt veel potil ei käinud. Üldse üldse.
Miku pissima saime potti mõned kuud enne kaheseks saamist, kakamine oli aga see rist ja viletsus. Miku nuttis ja oli paanikas, ei aidanud kiitmine ega midagi. Õnneks on Miku meil nii kiire seedimisega, et kinnist kõhtu tal vaatamata ta enda pingutustele ei tekkinudki. Kui Miku sai 2, käis mingi plõks, ja kakad on kõik kenasti potti tulnud. Nututa. Hurraa! See oli küll töövõit, mul nii hea meel. Väga frustreeriv on paanikas lapse kõrval istuda ja kinnitada, et potti kakamine on normaalne.

Magamise ja õues käimise ajal on Mikul mähe all, siis laseb ta endale südamerahuga püksi. Kui ta magamast tuppa tuleb, siis mõnikord keeldub mähku ära võtmisest. Siis ma ikka küsin: kas Miku tahab püksi pissida? Miku vastus on konkreetne: jaa. Aga poti suhtes on ta siiski väga väga tubli.

Mängida meeldib Mikule autodega ja... oooh, kuidas mul see veel mainimata on: Mikul on kolm eluliselt olulist asja. Esiteks - näksu. No see narts, mis siis alati magamas kaasas peab olema. Tegelikult nagu neli asja isegi: vasaku käe pöial on ka kohustuslik programm, kui Miku on väsinud, läheb tuttu või niisama stressab, pöial on siiski alati kaasas. Mikule aga meeldivad karud: ta on välja valinud meie pehmetest mänguasjadest, mida on terve üks riiul täis, kaks kõige närumat mõmmi ja nunnutab neid. Nendeta magada ei saa. Ainult ühe mõmmiga ka ei saa magada: näete, Miku esimene kolmesõnaline lausegi oli "ei tea mõmm" ('ei tea, kus mõmm on').
Võrdlus: Martin ei mänginud kaheselt veel autodega, kuigi kohe kohe oli autode suhtes tulemas "lahtiminekuperiood", Martinil lemmikmänguasju ei olnud.

Miku on tõeline pärdik. Ma prääksatan päris kõvasti, kui keegi peaks kaussi supitilga kättesaamiseks kallutama, või mis veel hullem: suisa kätte võtma. Miku silmanurgast haarab selle liigutuse ja proovib ka kohe. Võimalike tagajärgedega.
Võrdlus: Martin see aeg ei jäljendanud. Üldse. Sooritas vaid mõningaid kordustegevusi.

Ei laula, ei loe luuletusi, ei tantsi. Tegelikult üks reklaam on, kus pereema mässab oma poistega ja lõpuks puhkehetkel sööb šokolaadi, seal lauldakse: pa pa pa pa... Miku oskab ka nii. Mina laulisin, seepärast Miku oskab. Niisama ei tuleks ta elu sees selle peale, et võiks järele laulda. Tantsimine on neil Martiniga aga sarnane: joosta toas ringiratast. Mõnuga. See on tantsimine.

Võrdlus: Martin kaheselt ei hüpanud. Martinile meeldis diivani peal peegli ees hüpata küll, kuid siis hoidis kas issi kätest kinni või mina kaenla alt, ja nii me teda põrgatasime. Martin oma kehvema tasakaaluga ei hüpanud.
Miku on tõeline hüppamisvänn. Küll ta hüppab niisama, küll me voodi peal. Minu ainus telefoni salvestatud video on Mikust batuudi peal hüppamas. Mõnuga. Miku paneb nagu väike konn, lõbu laialt.

Miku ja Martin omavahel... Martin kiusab, Miku karjub. Punkt. Kui Martin käib lasteaias, kiusab ta rohkem, nüüd alles oli Martin oma esimese selle sügise nohu-köhaga kodus, siis kiusas Martin vähem. Ehk siis muude võimaluste olemas olles on Miku Martini jaoks könn, kui ta aga näeb, et ainult Miku ongi, saab vennast arvestav kaaslane. Kui magama on vaja minna, on kisa ja möllu muidugi mõlemapoolselt, siis on nad suured sõbrad.

Miku võõraste kartus on ka möödumas. Issiga saadakse kenasti hakkama, kuid parem oleks, kui emme oleks öösel olemas. Ma endiselt magan ta kõrval poiste toas. Ega mul endal pole ka väga palju ettevõtlikkust, et sellest eelmine sügis alguse saanud harjumusest vabaneda, seda enam, et voodi laiuseks 120 cm, s.t me mõlemad mahume sinna vabalt. Ja seda enam, et ma avastasin, et mu mees norskab: Miku vaikne nohin on kõrvale meeldivam. Mikul on nüüd kuu-kaks olnud oma paks lambavillatekk, seega on meil mõlemal mõnus, keegi kellegi seljas enam ei ela.

* * * * * * * * * *

Miku kahe aasta sünnipäev möödus rahulikult: olime maal. Miku helpis kaks kausitäit hernesuppi süüa ja minu hõrgust koogist eelistas marjad välja noppida, muu võis jääda. Tegime maasika-virsiku-kohupiimatorti. Küünlad tordil puhus Martin nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud midagi öelda. Pärast käisime hüljest ja kalu vaatamas, need Mikule väga meeldivad. Või mis väga: Miku oli südamepõhjani solvunud, kui mina oma paljaste plätudes varvastega õige pea tiigi juurde jõudes tagasi tahtsin litsuda, seetõttu karjus ta kogu kodutee, sain hunniku armsaid kisapilte, enne hoovi aga kukkus veel kõmakaga näo ka lõhki. Jees. Õhtul midagi rohkem huvitavat ei toimunud, sõitsime maalt koju. Sünnipäevakingiks sai Miku vanaemalt rekkaauto ja meie poolt hunniku raamatuid. Loomadest. Ja rombidest-ristkülikutest ka. Paar lihtsamat puslet ja magnettahvli ostsin ka, kuid need on rohkem Martinile mõeldud. Pusledest rääkides pole Miku nende vastu kunagi huvi üles näidanud ega õigupoolest teagi, mis pusle on, nagu ka Martin pole senimaani pusledesse kiindunud.

Minu järeldus kahe poisi arengu põhjalt: igasuguste kiidusõnade peale olen-ma-alles-osav-lapsevanem-mul-on-nii-andekas-laps (sest mina olen ju osav lapsevanem!) annan ma edaspidi lihtsalt peksa. Kui laps on tark ja osav, siis laps on tark ja osav, ja kui vanem just järjepidevalt lapsega maha ei istu ja teda otsesõnu metoodiliselt ei õpeta, siis mina enda osavusega ei kiitleks. Martiniga me püüdsime, aga ei tulnud midagi. Martin nii vanalt raamatuid ei vaadanud (siristas vaid lehti sõrmede vahel), ta ei näidanud isegi näpuga ju veel), Miku teeb seda kõike. Kas mina olen nüüd targem ja osavam? Eih, mul on lihtsalt normaalse arenguga laps. Ma küll ei julge öelda, et ma tema arengusse hirmsasti panustanud oleks: ma suunan, kuid õpib ta ikkagi ise. Nagu kõik teisedki lapsed. Ja oi kui kerge on olla normaalse tavapärase arenguga lapse ema, oi oi kui kerge.

Seekordne isadepäevapidu lasteaias

2011-11-10T17:13:00.000+02:00

Kuidagi imelik tundub teha postitusi, kui pilte ei lisandu. Samas mõtlesin ma juba välja, et tegelikult oleks lahe (pärast mõningast redigeerimist muidugi) kunagi poistele omad kladed köita: sinu lapseea jutud ja sinu lapseea jutud. Tuleb tunnistada, et Martini esimene eluaasta on mul üsna üksipulgi kirja pandud, siis tuleb aasta tühja auku, häbi häbi, ja siis algab see blogi. Et siis aines tuleks tegelikult siit blogist. Ehk et tegudele tegudele, ärgem jätkem pause sisse!

Seekordne isadepäevapidu lasteaias ei olnud aga eriti märkimisväärne: juba kevadel emadepäevapeol Martin seisis ja tegi nägusid, seekord ta siis seisis ja ei teinud isegi nägusid. Ma olin veidi pettunud küll. Seda enam, et ta on keeleliselt nii palju edasi läinud, koos teistega õppinud, krt ta isegi ju oskab, kuid ikka ei teinud midagi kaasa. Üks õhtu laulis mulle siin viksilt Sõbrakese laulu, sest ma lunisin, kas ta ei laulaks. Martin laulis. Ilusti laulis, hääl kiskus vahepeal küll falsetti, kuid muidu tuli kenasti välja, isadepäevapeol aga... ei midagi. Täitsa kurb oli kohe.

Et siis pikka aega Martin pidudel ei osalenud: oli haige või mingil muul põhjusel. Siis Mikut oodates julesin ma esimest korda (Martin oli siis 3,5) saali hiilida ja nägin kurja vaeva, et suurest heldimusest mitte nutta lahistada: Martin tegi kõik liigutused ja tantsud kaasa, kuid ei laulnud. Ei saanudki laulda, ta ei osanud see aeg veel rääkida. Nüüd aga.. kui tantsitakse, siis Martin muidugi tantsib, kuid ei laula ja ühtki liigutust ka ei tee. Seisab. Nagu post. Murrab käsi. Vaatab teisi. Lehvitab mulle.

Hehhee, seekord oligi lahe, et mina oma fotokaga istusin muidugi ette, et pilti teha, Martini issi istus taha. Martin muudkui lehvitas mulle, ma lehvitasin vastu. Issi oli ka lehvitanud. Kui tuli aga isadele kaardi ja kingituse viimine, tormas Martin minu juurde. Ähh, Mati, meil on ju issi ka siin, seal taga, näed! Mati oli nii õnnelik, tormas issi juurde, surus kätt (!!), surus end kohe külje alla...

Pärast tantsisid issiga. Seal pärast kontserti ikka aeg-ajalt on laste-vanemate ühistegevused. Lastele teeb see kusjuures kõige rohkem rõõmu: teadagi, need "tantsime me lapaduud..." ja muu sarnane. Sai päris palju möllu dokumenteeritud.

Ja - nali naljaks - kuid mina olen oma fotokaameraga selles tänapäevases maailmas juba iganend nähtus: kõik filmisid. Kõik. Keegi ei teinud pilti. Peale minu. Isegi lasteaia juhataja filmis, kuigi ma ei saa aru, kes seda filmi kunagi vaatama peaks. Või te teate? Paari pilti ikka viitsid lapata, kuid minust jäävad kõik filmilingid avamata. Aga vähemalt on filmitud.

Närvid läbi inimese leelotus

2011-11-08T15:00:00.001+02:00

... ehk kuidas saada arvutit kiiremaks.

(1) Defragmendi kogu kupatus: kui mitte töötlusprogramm, siis vähemalt Postimees läks nii kiiremaks (seejuures töötlusprogramm ei karju enam kogu aeg RAM-mälu puudumist).

(2) Tühjenda desktop: mu lugupeetavale mehele oli kusagilt kõrvu jäänud, et desktop peab olema võimalikult tühi igasugu rämpsust ja kaustadest.

(3) Tõsta kõikvõimalik mahtu võttev kraam välisele kõvakettale (tegelikult juba ammu tehtud).

(4) Tee iga natukese aja tagant arvutile restarti.
(a) Seejuures oleks veelgi nutikam arvuti 5 minutiks täiesti shut downile panna, pidi veelgi
mõjusam olema (taas lugupeetava mehe tarkus).

(5) Sulge kõik oma "kellad ja viled", nagu ütlevad fototöötlusprogrammidega töötavad gurud (kah juba mõnda aega kasutusel).

(6) Osta uus ja parem arvuti. Ehk mul on mõistus otsas.

Martini päev nr 2

2011-11-06T14:38:00.002+02:00

Martini päev nr 2 oli suhteliselt sarnane Martini päev nr 1: me sõitsime rongiga, me käisime kinos ja Hesburgeris. Sedakorda oli kõige vähem popp tegevus Hesburgeris käimine, Martin ootas hoopis pikisilmi rongisõitu ja kino karumultikat.

Põhimõtteliselt rongile me kõndisime nii, et Martin jooksis ees ja mina tulin normaalsel sammupikkusel järel: kohale jõudsime vist oma pool tundi varem. Rongi kusjuures veel polnud. Aga jah, kuigi lasteaiahommikutel on need ärkamised rasked ja linna mineku hommikul tuli samamoodi tõusta (ei vedanud mul, et ehk seekord on karumultikas paremal ajal), siis ometi Martin lausa tuiskas voodist välja. Rongi tulles ta ka säras kui jõulupuu, sinna sisse julges juba kohe ise pressida ja kuigi korra käis läbi jutt Mati-tahab-kallistada (loe: rongi liikuma hakates tahab Martin sülle ronida), plädises ta terve sõidu kuis jaksas, õppis jaamanimesid ütlema ja otsis kinnitust, et me läheme ikka sinise suunas, mitte rohelise suunas (nooled, millest sinine näitas kõrgema platvormi ja samas ka Tallinna poole, roheline aga madalale platvormile ja Paldiski poole).

Kohale jõudes ostsime kaubamajast pitsalõigu, mille Martin kino allfuajees sisse kugistas, edasi juba suund kinosaalile. Martin vaatas ukse vahelt sisse - ei, tema sinna ei tule. Seekord olid kusjuures isegi tuled suuremad, ei pidanud niisama kotti ronima, kuid vat reklaame ei jooksnud. Ootasime siis koos kino ukse taga, mina toetasin oma tagumenti lauale, Martin istus kinotädide pukktoolil. Muide, samal seansil käis ka Kristina Šmigun-Vähi oma lastega, film ise oli Karupoeg Puhhist ja väga väga mõnus, soovitan.

Filmi vaadates (seekord oli küsimusi, kas tuled juba hakkavad põlema, ainult kahel korral vist) oli Martin viks poiss, pärast seda suundusime rämpstoitu sööma. Martinil selle vastu kusjuures üllatuslikult väga suurt isu polnudki, kuid kokakoolat sai vähemalt juua.

Kuna aega veel oli, ronisime sinnasamasse kõrvale mäe otsa, tegin poisist paar pilti. Alguses joosti naerdes ja lollitades eest ära, viimaks võeti isegi paar poosikest sisse, prügikast embuses ja selles stiilis.

Tagasisõidul Paldiski oli Martin juba suure mehe eest: tema istub emmest eraldi, tema saab hakkama küll. Valik langes ukseesisele pingile, seljaga sõidusuunda, otse ees üleval teadustustabloo, lisaks boonusena kõrval lükanduksed, mida sai kinni panemas käia. Korra piletikontrolör küll päris Martinilt aru, et kes ta on ja kuhu ta sõidab, üksi nagu ta seal istus, Martin siis seletas: mina läksi siia ja sinna ja tänna ja... rohelise poole... Kohe huviga kuulasin eemalt, kuid siis läksin tädi välja päästma, et see väga närvi ei läheks.

Sõidu ajal oli Martin siis see osav uste sulgeja, mina pidin lihtsalt, kael kange, kogu aeg tõmblema, ega ta kusagil peatuses kogemata maha ei otsusta hüpata. Aga ei, istus ilusti ja pahandamiseks ning enda kõrvale kutsumiseks põhjust ei andnud.

Nüüd võiks mõni kihvt 2D veel ekraanile jõuda, mulle täitsa on hakanud meeldima need laupäevad koos Martiniga.. või siis minna veelkord Puhhi vaatama, see on ka täitsa mõte.

Mati ja Miku 7. Veidrused

2011-11-03T12:27:00.002+02:00

Mati õpib rääkima. Päris edukalt. Nii võib ta su juurde tulla ja nõuda tükikest õnne. Arusaadavas keeles kusjuures. Mati tahab tükikest õnne. Kuni sulle jõuab kohale, et see on Pergale šokolaad...

Miku huviobjektid on praegusel eluhetkel hoopis midagi muud kui Matil. Martin tuleb koju ja põrand saab autosid ja riidepuid (loe: helikoptereid) täis, Miku on päev otsa kodus ja lõunaunele minemise järel korjad sa tal sabast kokku... 13 raamatut. Raamatud on meil suure laia teibiga kõvaks teibitud: ei pea vaatamiskoormusele vastu.

Mati saab lasteaias muudkui kiita. Martini lemmik lasteaias on nüüd olla korrapidaja. Martin oli sajaga pettunud, kui ta ükspäev ei saanudki olla korrapidaja, hoopis Maria oli. Söögitädi kiitis, et Martin jagab üht värvi tassid ühele lauale ja teist värvi teisele: ükski teine laps nii ei tegevat.

Miku läheb magama loomaaiaga. Kuna mina pean ka samasse voodisse ära mahtuma, siis jube tüütu. Tema nurgas on hetkel mingi seitse kaisukaru, üks koer ja üks lõviga padi. Vaa! (loe: lõvimöire)

Saaks need hädad ükskord potti

2011-10-31T10:14:00.001+02:00

Mina olen laisk lapsevanem. Ja mugav. Miku potitreeningud hakkasid pihta alles siis, kui ta mõistis, et ilma mähkuta pole temal enam kusagile pissida. Teate küll, mingi ajahetk jookseb laps rõõmsalt kilgates eest minema, kui sina mähkmega lähened, mingi ajahetk aga hakkab seda nõudma: mis jutt nagu? kuhu ma siis pissin?? Miku selline hetk saabus selle aasta juuni-juulikuus.

Juuli lõpus võtsime end kätte, lapsel mähe jalast ja eesmärgiks sai potti pissimine. Ei läinudki nii kiirelt ja kergelt kui Martiniga (Martin oli selle tegevuseni jõudes ka kuni 5 kuud vanem kui Miku). Siiski septembris julgesin ma juba ämmale öelda, et palja tagumendiga Miku põrandale ei sirista (neil seal vaipkate) ja noh, meie laiskusest on see Miku palja tagumendiga senimaani. See tähendab me pole jõudnud talle veel trussareid osta. Mõned korrad oleme pükse jalga pannud: alguses ta arvas, et nüüd on pissimisluba käes ja siristas need täis, nüüd jookseb usinalt potivahet, sest siis aidatakse tal need maha ja see on omamoodi. Eks ma ole laisk ka, just seepärast et poti vahet jooksmine sageneb (küll ilmselt esialgse vaimustusena), ja ega kodus passides pole suurt vahet, kuidas see laps mul siin on: tuulutabki tagumenti.

Mähkusse laseb Miku kõik oma pissid siiamaani südamerahuga. Vahepeal saime õuest tuppa isegi kuiva mähkmega, nüüd enam mitte. Kui ma küsin, kas Miku tahab mähkusse pissida, vastab vend südamerahuga: jaa! Aga põrandale ei lase. Ja nuka taha hädade tegemist, meelega või kogemata, pole ka kunagi harrastanud. Martini mähkmed, peab mainima, jäid päevasel ajal päris kiiresti kuivaks. Või mulle ainult tundub nii tagantjärele...

Igal juhul oleme nüüd kakamise lainel: saaks selle ka potti. See tähendab seda, et päev otsa laps vaevleb ja nutab ja jookseb poti vahet, kuid hoiab tagasi kuis jaksab. Ja seda juba pikemat aega. Praegune seis on selline, et kui mähe on all, ega ta siis ka ei taha kakada (Martin kasutas seda terve igaviku ära, kuni me kolmesel poisil lõpuks sunniviisiliselt öise mähkme ära jätsime). Kakamine on kole, kas siis potti või mähkusse või põrandale. Ja Miku päevad on uhkelt rikutud. Kuni hetkeni, kui ta ei suuda enam tagasi hoida ja häda lihtsalt kukub pepust välja. Paanika muidugi suur, isegi kui kaka juhtub tulema potti ja teda kiidetakse taevani.

Selline seis on kestnud.. igaviku minu arust. Ilmselt siiski mitte igaviku. Ja ei saa me seda venda rahumeeli potti kakama ega mõistma, et see on õige ja hää, ja pärast seda on tal mõnus edasi mängida. Tema eelistab tagasi hoida ja tunde järjest karjuda kui ratta peal, sest ta ei jaksa väga tagasi hoida. Jube.

Siiski me tegutseme sel rindel ja praeguse seisuga on Miku Martinist edukam olnud. Ehk enne kolmeseks saamist saame siiski mähkuvabaks ka, haa haa (hüsteerilise lapsevanema naer hetkel lootusetuna tunduva ürituse juures).

Ei pildista ei kunagi

2011-10-29T15:06:00.000+03:00

Selline pilt oleks jäänud tegemata.

Pole eriline? Ei peagi olema. Aga ma poleks tohtinud seda teha ka. Praegu on küll tunne, et ma ei pildista enam mitte kunagi mitte midagi ega kedagi. Paluks siis edaspidi enam mitte fotoillustratsioone oodata.

Müsteerium lahenes

2011-10-28T22:46:00.000+03:00

Martinit on juba jupp aega pidanud viisakalt lauda kutsuma (mul on vist selle kohta isegi mingi varasem postitus). Noh et noormees seisab stardivalmis, endal näljast silmad vilamas peas, laua kõrval, ja ootab, millal talle lahkesti luba antakse:
Palun lauda!
Edasi tormab ta ummisjalu oma kohale.
Noh? Nohh??
Mis teha, kui kellegi kõht nii tühi on, et kärsituks teeb.
Jätku leiba!
Äitäh, kõht on barnis!
Ja alles seejärel saab vaene nälgind vend sööma hakata. Sajaprotsendiliselt igakord seda rituaali enam läbi tegema ei pea, kuid mõnikord Martinil ikka sähvatab, ja siis me hiilgame oma viisakusega palun-lauda-jätku-leiba.

Mis siis nüüd välja on tulnud: mida tähendab kõht on barnis. Oi ma olen seda mõelnud ja pole mina välja nuputanud: kõht on barnis... Jaa, Barnit Martin sööb, reklaamiohver nagu ta on, aga barnis... Kõht on täis? Miks peaks viksilt sööma asudes hõiskama, et kõht on täis?

Sattusin lasteaeda ja kuulsin ukse tagant:
Palun lauda!
Jätku leiba!
Jätku tarvis!
Ahaaaaa! Tõepoolest - rütm on sama. Et siis jätku tarvis ja unustagem Barnid.

Martini pärl nr 14

2011-10-25T20:44:00.002+03:00

Mina: "Autot ei loobita, juba kümneks juhuks ei loobita."
Martin: "Jah, muidu kakskümmend läheb katki."

Mati ja Miku 6

2011-10-21T14:58:00.004+03:00

Lähme poodi, Miku kärus, Martin rattaga. Martin kimab nii kiiresti rattaga ees, et kui ma kohale jõuan, on temal juba korv võetud ja kaks “kitkersesi” sisse pistetud. “kitkersesi” on sõnaliselt KitKati ja Snickersi hübriid, sisuliselt tähendab KitKati šokolaadi.
Mina: “Martin, me oleme rääkinud, ainult ühe võtad.”
Martin vaatab suurte hämmingus silmadega mulle otsa:
“Mikule ka.”

* * * * *

Martin sööb kurki, Miku tahab ka kurki. Keegi püsti tõusta ei viitsi, käsime siis Martinil Mikule kurki purgist urkima minna. Martin ei võta algul vedu, siis lähebki, Miku ustavalt sabas. Martin pöördub Miku poole, käes… tillivars.

* * * * *

Mina olen vannis, Miku seisab samal ajal vanni kõrval, Martin tema selja taga, mingi ora Mikule pähe suunatud.
Mina: “Martin, mis sa teed?”
Martin: “Tulista Miku.”

* * * * *

Martini ja Miku omavaheline dialoog köögis.
“Miku, kas tahad saia?”
“Jaa!”
“Kindel?”
“Jaa!”
“Aga ei saa!”
Hetk hiljem:
“Miku, kas tahad juua?”
“Jaa!”
“Kindel?”
“Jaa!”
“Aga ei saa!”
Hetk hiljem:
“Miku, kas tahad issi?”
“Jaa!”
“Kindel?”
“Jaa!”
“Aga ei saa!”
Hetk hiljem.. jätkub sama…
Katkestasin umbes kuuenda-seitsmenda Miku õrritamise korra juures.

... ja lehm passib üksinda laudas

2011-10-19T13:02:00.000+03:00

Me sõidame ikka nädalavahetuseti maa vahet. Aeg-ajalt on tagapink ainult magajate päralt, aeg-ajalt põõnab seal kõige väiksem, suurem poiss passib üleval.

Martin on läinud uudishimulikuks. Kevadel ei oleks ma saanud temaga see-tuleneb-sellest lugusid jagada, sest ta poleks jaganud matsu välja, nüüd siis lõpuks on poiss põnevil, ja nii ma autoga sõites vahutan oma lõugi paigast ära, sest üht lugu tuleb rääkida kordi miljon.

Suve lõpus tekkisid tee äärde heinapallid. Martin muidugi kohe pärima, et mis need on. Ma siis jutustasin:

Need on heinapallid. Alguses kasvab rohi. Siis tuleb traktor ja lõikab rohu maha. Kuivanud rohtu nimetatakse heinaks. Siis tuleb teine traktor ja teeb heinast heinapallid. Need ongi heinapallid!

Siis tuleb veel üks traktor ja viib heinapallid lauta. Laudas elavad lehmad ja lambad ja hobused. Nüüd saavad lehmad ja lambad ja hobused heina süüa.

Noojah, kui sa oled sama lugu iga minuti tagant vähemalt miljon korda vestnud, viskab lõpuks kopa ette.

Martin järgmise heinapallirivi juures:
"Ja mida taktor teeb?"
Ta nii lahedalt krutib küsimuse lõpus veel hääle üles: Martin teab küll, kuidas küsimusi esitada tuleb.
"Need on heinapallid. Heinapallid vedelevad tee ääres. Ja siis tuleb traktor ja viib heinapallid lauta. Ja lehm passib üksinda laudas! Siis saab lehm heina süüa, amps amps."

Mikul üle 10 sõna!

2011-10-13T11:48:00.000+03:00

Hehhee, ma pole mõnda aega Miku sõnavara hulgalist määra ära märkinud, täna siis hakkasin Mikuga koos raamatu vaatamise kõrvalt üles kirjutama. Miku räägib meil ikka veel enamuses stiilis teijeija ja taijaata, eksole, väga arusaadav stiil, kuid seal on siiski ka "hulk" muid arusaadavamaid väljendeid. Ma siiski alles kogun neid, kahtkümmet ilmselt kokku ei saa, siis panen siia kirja ka.

Mis aga iseloomustab Miku rasket eluetappi hetkel - ei taaha. Ette ja taha. Kõrvale ka. Öösel unes ta juba protestib, kuidas ta ei taha, ja päeval igaks juhuks ka, küll õiges kohas, küll niisama augutäiteks. Ühesõnaga jooksevad mu kõrvad juba sitavett selle ei taha peale. Miku on alustanud sõnade omandamisel hoogsamalt, samas Martin omal ajal lükkas kohe nunnumeetri põhja: jaa, mäletan küll, et Martini esimesed sõnad sedaaegu, kui Miku peaks olema juba 2 a 1 k vana, olid õue ja.. kalli kalli. Mikul pole kalli kallist veel haisugi, eluliselt olulisem on protestida ilmaelu vastu.

Martini keelenäiteid kuueselt, nr 3

2011-10-05T11:50:00.004+03:00

Ma lihtsalt ei ole viitsinud see aasta kuidagi kokku võtta, kuidas siis Martin lõpuks ikkagi hetkel kõneleb: mis teha, kui laps räägib juba nii palju. Samas mul ei ole miskit poppi ette visata, a la r-vaeghääldus (seda ka kindlasti), Martinil on kõigele vaatamata puudujääke kõikides kõnetasandites: sõnavara, vaeghääldus, konsonantide vahetamine, lõppude puudumine... Logopeeditädil, kelle juures ta nüüd lasteaiaperioodil käib kaks korda nädalas (suvel käis kolm korda), on palju palju tööd. Martinile muide meeldib logopeeditädi, Martin võiks seal käia küll. Tädi ise asub Tallinnas, sest - palju õnne meile - aga lähemalt logopeedilist abi ei saa. Seega sõidab Martin nädalas 4 tundi, et saada 1,5 tundi kõneravi: saaks tegelikult kuni 2 tundi, kuid Martin ise ei jaksa nii palju. Lasteaia logopeedi poolt, keda ma palumas käisin, sain kindla eitava vastuse: tema rohkem tööd kui praegu Martiniga tegema pole nõus (ajapuudus). Praegu saab Martin lasteaia poolt abi 10-15 minutit nädalas. Jah, lugesite õigesti, täpselt niisama palju. Õnneks on ta nii palju suur, et kannatab seda 4 tundi linnasõitu nädalas.

Suvel käis Martin ka kõneravilaagris kaks nädalat: põhimõtteliselt nagu lasteaias, ainult et Tallinnas. Laagri aegu tegeleti temaga kõneravi eesmärgil kaks korda päevas, lisaks olid ümberringi spetsialistimad spetsialistid, eksole. Pärast seda kahenädalast perioodi olen ma valmis kallale minema igaühele, kes soovitab lapse panna lasteaia erirühma, kusjuures lähimad erirühmad asuvad kümnete kilomeetrite kaugusel: Martin üle kahe nädala toda tralli välja kannatanud ei olekski. Ta oli nii väsinud oma päevast, et tagasi tulles ainult magas autos, koju jõudes vedas diivanile teki alla pikali ja vegeteeris õhtu otsa kuni magama minekuni välja, sest ta lihtsalt ei jaksanud. Aga kõneraviga tuleb tegeleda ja sellega me siit kaugustest võimaluste piires üritame tegeleda ka.

Mida ma ei ole suutnud pea aasta aega kirja panna: Martinil on nüüd keele- ja kõnepuue ehk siis koostatud rehabilitatsiooniplaan. Kuni Martini 5. eluaastani ma lootsin lootsin lootsin... ja siis jõudis kohale, et ei sünni imet. Poiss küll hakkab rääkima, tasapisi, aga hakkab, kuid abi on ikkagi vaja ja mitte vähe. Filoloogina oskan ma kõrvalt omajagu tähele panna, millega ta puusse paneb, kuid ma ei oska neile vigadele läheneda. Seda enam, et neid on mustmiljon. Ma ei liialda muide. Kahjuks. Nagu logopeed rehaplaani kirjutas: "puudujääke kõigis keele tasandites". Vat see tõi mu maa peale.

Praegu on Martin 6 ja minu lemmikaeg temaga vesteldes on õhtused voodisse minekud. Martin magab nari ülemisel korral, mina Mikuga allkorrusel. Põhimõtteliselt ma harjutan Mikut eraldi magama, reaalselt on tal kontroll nii tugev, et ma magan ta kõrval. Ja nii ongi, et voodisse jõudes ma loodan (!), et Martin pole veel magama jäänud, sest tema igaõhtused arutelud on nii lahedad: alates sellest, et varsti tuleb oktoober ja hakkab sadama vihma, kuni selleni, et reedel sõidame me vanaema juurde. Me sõidame iga reede vanaema juurde, nii et sellega ta puusse panna ei saa.

Oma kõnelt on Martin selline.. ma ei oskagi öelda. Ta räägib ja temast saadakse aru, kuid puudujääke on palju. Martin võtab omaks näiteks mingi sõna (jooksma), kuid laiendada selle tähendust enam ei oska (järele jooksma, üles jooksma). Ta vaheldab päris kõvasti häälikuid ja asendab ühe teisega. Käände-pöördelõpud tema tekstides puuduvad (mina tegi, issi jooksi) Minu viimase aja lemmiknimekiri tema sõnadest on selline:
Miku pubistas leiba (‘Miku pudistas leiba’)
uihmed (‘juhtmed’)
taigaa (‘head aega’)
vihmahari (‘vihmavari’)
hea vaks (‘hea laps’)
heakisu (‘head isu’)
katasi (‘tagasi’)
kuksu issi (‘kutsu issi’)
peksiin (‘bensiin’)
Pikne Kanii (‘Pikne McQueen’ Autode-multikast)
Kus issi? Issi läks õue suitsuandur tegema.
noiksu (‘notsu’)
Kui talle sõnu ette parandada, siis ta üritab järele öelda, kuid tihtipeale tuleb sellest välja täpselt samasugune vorm, kui ta eelnevalt on lausunud (beksiinist ei saa mitte bensiin). Mulle tundub, et kõneravi tulemusena on Martin hakanud osasid sõnu hakkima (võt-ta), see on ilmselt mööduv nähtus. Martiniga vesteldes ma üritangi peamiselt kuulata tähelepanelikult tema juttu ja siis rääkida selle üle täislausete ja käände-pöördelõppudega: Martin kuulab ja püüab parandada, kui ma millestki valesti olen aru saanud. Ei ole harv, et ma lõpuks ikkagi ei saa tema napi sõnavaraga aru, millest ta rääkida on üritanud, ega suuda tema poolt jäetud kõnelünki täita. Üldiselt on Martin arenenud aga nii kaugele, et me paneme ta jutule siiski mõtte taha ja ta suudab end arusaadavaks teha.

Mis edasi... Martin läks see sügis lasteaias koolirühma. Kindlasti taotleme talle kooliajapikendust, nii et koolini on kaks aastat aega. Õnneks. Ja sealt edasi oleme võtnud sihiks Martini eripäradega sobiva (eliit)kooli, kuhu ta loodetavasti nimekirja pääseb. Ma ei tea, kas tasub loota, aga ma tahan loota.

Et siis kuskil maal me siiski oleme ja meie mitterääkivat poissi võib 6aastaselt lugeda rääkivaks poisiks. Kuidas saada ta aga rääkima nii, et spetsialistid teda kuuldes kahe käega peast kinni ei haaraks ja teda kohe eriasutustesse suunata ei tahaks, see on küsimus. Lasteaia suhtes oleme siiski oma otsuse teinud: ta jääb oma lasteaeda ja oma rühma edasi. Muutused tulevad kooliga, kuid muutused tuleksid niikuinii kooliga.

Kingitus kõige kallimale

2011-10-04T16:37:00.001+03:00

Juba aasta tagasi ma kiitsin, kuidas Martin on endale leidnud uue lemmikinimese, vanaema, ja see vanaema on jäänud talle lemmikinimeseks. Nüüd, kus Miku jälle kannatab külas käimist ja lausa fännab õue peale lahti laskmist, oleme iga nädalavahetus maale sõitnud. Jube tüütu iseenesest, 2,5 tundi teed mööda kolistamist, kuid kohal olla ja maaelu lihtsat rütmi tunnetada - mõnus mõnus mõnus. Martin tavatseb me saabudes ikka vastu tulevale vanaisale hüüda:
"Vanaja, ma käisin korraks kodus!"

Vanaema jälle aasta vanem, nädalavahetusel lähme ta sünnipäevale. Meisterdasin juba kaardi valmis, see aasta siis seesugune.

Lihtne, just nagu meie vanaemagi.

Martini keelenäide kuueselt nr 2

2011-09-29T18:24:00.001+03:00

Proovisin siis ükskord kirja panna ka seda, mida Martin alati ukselt kiirelt ette vuristab, kui lasteaiast koju jõuab. Alles kevadel kui ma talle järele läksin, vastas ta minu entusiastlikult küsimusele "kuidas läks?" vaikusega. Kui ma siis küsisin edasi, et kas hästi läks, arvas Martin, et hästi läks. Ehk siis ta ei olnud veel võimeline möödunut kirjeldama. Nüüd on siis me õhtud sellised:

Emme, ma käisi lasteaias õues!

Kastaja*, ma ostsi kitkejseesi** ja Mikule anda. Vihma hakkas sadama. Las ta saia, muidu me ei saa kojjaks kijutada.***

Ma söi suppi. Siis käisi majustoitu söömas. Siis ütes, palun veel majustoitu. Kõik on söönud. Siis läksi koju, siis osti kitkejseesi, siis läksi koju tagasi.

* kastaja - 'kasvataja' (kevadest alates popp sõna tähelepanu püüdmiseks, öeldakse kõigile, erandiks ehk ainult Miku)
** kitkejseesi - 'KitKat šokolaad' (ilmselt tuletatud KitKatist, mida ta sööb, ja Snickersist, mida ta ei söö)
*** vihma tõepoolest sajab, kuid tegelikult on see näide sellest, kui kiirelt Martini mõttelend võib katkeda: jõudis minu kõrvale, nägi, et ma kiiruga kirjutan ta teksti arvutisse, jätkas sellega

Martini pärl nr 13

2011-09-27T18:21:00.000+03:00

Nii palju siis lapse sõnade mõistmisest.
Martin: Ma tahan õlut.
Issi: Mis?
Martin: Ma tahan õlut.
Issi: Mis sa tahad?
Martin: Õlut.
Mina: Kuidas sa aru ei saa, laps tahab õlut, hee hee hee.
Issi: Mis sa tahad?
Martin: Õlut.
Issi: Ah jõuluid tahad!
Ja tuligi minna kööki ja panna väiksesse dekoratiivmajakesse küünal sisse põlema.

Minu väike armuke

2011-09-21T20:24:00.000+03:00

Mul on oma väike armuke: meestel kipuvad need olema autod, mul on.. Miku. Päeval saab Miku hakkama ka teistega, kuid kui tuleb õhtu, on Miku minu päralt. Minu väike armas Miku.

Saabusin eile hilja, Miku oli juba voodisse viidud. Astusin uksest sisse, hiilisin pimedas vannituppa pesema. Edasi voodisse. Kõik see aeg kostus Miku asemelt: näe! näe! ei taha! ei taha! ei taha! näe! Pean lahti tõlkima? Miku nägi mind, see näe on emme asemel. ei taha'de rodu hakkas tulema siis, kui issi, kes Miku kõrval lebas, arvas, et Miku magab nüüd, Miku ei sebi ringi. Nii kestis see veerand tundi, minnes lõpuks päris nutuseks kätte, siis läksin tegin vahetust: ei tulnud midagi välja sellest luksõhtust, kus mina oleks kohe me abieluvoodisse magama saanud.

Me harjutame Mikut oma voodisse, see aga tähendab, et mina tegelikult öö otsa jooksen kahe aseme vahet. Kui Mikul on päeval minust suva, siis öösel ta armastab mind. Eilegi ta alguses läks endast välja, kuna arvas, et see on jälle mingi petukaup: ei taha! ei taha! ei taha! Kui ma lõpuks küsisin, et kas lähen ära, ja ta oli arvanud, et mingu ma aga, sai ta väheses valguses aru, et tema õnn (loe: emme) on saabunud. Edasi rahuneti maha, katsuti kahe käega minu nägu enda kõrval (on on emme), keerati selg ja jäädi rahumeeli magama. Kas näevad minu silmad kunagi ära ka selle, kuidas minu peale solvutakse peale eemalolekut, kuidas mulle demonstratiivselt selg keeratakse ja eirates eemale kõnnitakse? Ega vist. Miku, minu väike armuke.

Minu esimene raamat

2011-09-21T19:02:00.000+03:00

Mul tuli selle kingituse idee juba aasta tagasi, nii hakkasin ma kontakteeruma ja lugusid koguma. Lühidalt öeldes oli mu õel tulemas suuuuur juubel (50! haahaa) ja ma otsustasin teha tema lapsepõlvest raamatu: pildid ja jutud inimestelt, kes mäletasid teda väiksena.

Kingitus ise hakkas lõpuks välja nägema selline -

Köidetud raamatu ümber tulid kaunistatud kaaned, mis sai tehtud sama stiili kui raamat ise. Kingituse tõmbasin kokku kinkepaelaga (taaskasutus).

Raamatu kujunduses midagi ekstravagantset ma välja mõelda ei suutnud, seega sai see tagasihoidlik. Arvestades, et ma tahtsin, et kogu kingitus näeks ise ka välja sama vana kui need jutud seal sees, ei saanudki kujundust väga ekstravagantseks ajada.

Raamatuga... jäin ma rahule: palun mulle ka selline kingitus! Mul õnnestus köitmine (kuigi selle teostamine oli kilplaslik) -

- õnnestus sisupaigutus, õnnestus piltide valik. Vähemalt mu enda meelest.

Ja ma julgen väita, et sünnipäevalapsele meeldis kingitus. Kui seda ka edaspidi näidatakse sama paljudele inimestele kui eile õhtul, saavutab see õige pea sama kulunud välimuse, kui ma seda tehes ette kujutasin.

Martini pärl nr 12

2011-09-13T21:42:00.000+03:00

- Kus issi? Kus issi?
- Ei tea.
- Issi läks õue suitsuandur tegema.

Martini päev

2011-09-11T16:02:00.006+03:00

Miku jäi haigeks. Kui teised lapsed, kes Mikuga sama aegu haigeks jäid, kohe taas terveks said, siis Miku va suslik otsustas vinduda. Seega - ei mingit maale minekut nädalavahetuseks (ega õues ringi jooksmist, ega pardijahti, ega kõhuli maas puulehtede pildistamist). Ammu oli meil juba probleem: Martinil pole sokke. Lisaks pole tal pluuse, sügisjopet, pükse, kindaid... Ja ammu oli meil ka üks idee: kinos jookseb Autode multikas ja nüüd juba ka Lotte multikas, Martin võiks lõpuks ometi oma esimese kinoelamuse osaliseks saada (loomaaeda me vist enam isegi ei planeeri minna).

Mõeldud tehtud, tited autole ja me linna poole. Martin leidis kohe poest "oma" riiuli. Tegelikult leidis ta kõigepealt mingi kitarri, mille mina ristisin "mängu omaks ja tittedele", siis aga... autod!

Ohsaa, küll oli palju kihvte masinaid! Martinile meeldis üks lennuk, mis tegi tõusmise häält, ja üks helikopter, mille tiivikud laperdasid, kui nöörist tõmmata, ja üks buss, ja üks kiirabiauto, mis undas, ja üks puksiirauto, mis ka undas... Kuna meil pole seni Martinile sünnipäevakinki, lubasime armulikult valida. See oli... raske. Kohe väga raske. Tundes Martinit, proovisin teda aidata ja suunata, aga ega ma ei oleks osanud isegi valida. Sünnipäevakingituse au langes bussile. Kuigi õhtul kodus nuteti siiski helikopterit ka taga. Midagi sellist ma kartsin, samas buss on tänapäeva lapse jaoks väga hinnas asi. Kui Martinit lastaks, sõidaks ta ainult ja kogu aeg bussiga ja rongiga ja trammiga ja lennukiga, vaene Martin peab aga sõitma miskit niru.. sõiduautoga. Igapäevane pettumus, kas teate. Ühistransport ruulib!

Masin välja valitud, tohutu hunnik riideid ostetud, läks asi tõeliseks Martini päevaks: me läksime kinno. Martini kõige esimene päris oma kinos käik, oooo. Mind Martiniga lükati kino juures auto pealt maha, ülejäänud seltskond suundus tagasi Paldiskisse. Martin muidugi oma bussist loobuda ei suutnud, selle pidime me ikka kaasa tarima.

Piletisabas minu järje jõudes vaatasin ümberringi ja... Martinit polnud. Milline üllatus. Vend oli kuhugi leebet tõmmanud ja seal ma siis üksi neid pileteid ostsingi lootes, et ta ikka üles ka hiljem leian. Vaata aga vaata, ümber nuka vaadates seal ta oligi. Nimelt on kinodesse viimase kuue aasta jooksul (siis käisin mina viimati seal) tekkinud treileriaparaadid. No vot selle ekraani juures Martin istuski ja näpuga erinevaid ikoone liigutas ja avas.

Kui mina olin eelnevalt arvanud, et meil tuleb enne kino iidam-aadam aeg veeta maiteagi Viru keskuses näiteks, sest kus ma lapsele lõbustusi leian, siis tegelikult istusime terve alles jäänud tunni all fuajees ja isegi krõpsuga meelitamine ei toonud Martinit ekraani manu minu kõrvale. Nii ma seal siis üksi passisin ja püüdsin poole silmaga jälgida, et Martin ära ei kaoks.

Siin siis broneerimisaparaadi juures, kust saab Internetist lunastatud pileteid välja trükkida. See aga oli üldiselt jama masin, sest sellega ei saanud miskit põnevat ette võtta.

Vahepeal mängis Martin ka oma kaasa võetud bussiga, kuid üldiselt oli see ooteaeg nii põnev, et buss oli unustatud asi.

Kinosaali ukseni jõudes algas... kino. See tähendab Martin kõik kordas, et saali ja värki, ja kuna neil on lasteaias ka saal, siis ta ilmselt ikka tajus, mida see sõna tähendab, kuid mida ei oodanud me kumbki: saal oli kottpime. Andke andeks, aga seda ta põhimõtteliselt oli. Ja vat sealt lävest enam Martin üle ei astunud.

Ma ronisin korra entusiastlikult rääkides üles me kohtadeni, et Martin näeks, et ma olen turvaliselt kohale jõudnud ja polegi vahepeal surma saanud, kuid Martin ei julenud isegi nii palju sisse piiluda, et oleks mind seal elusana näinud.

Ronisin alla tagasi ja hakkasin lunima, paluma, veenma... Martin kaugenes iga sammuga. Ähvardasin, et mina küll lähen, ise teab, kui ei tule: Martin keeras otsa ringi ja jalutas kergendatult minema. Rsk. Jaa, selleks ajaks olid mu meeleolud juba meeleheitlikuks muutunud. Lõpuks olime juba popcorni letist ka mööda suutnud tagurdada ja minu argumendid, et teised lapsed ka lähevad ja mitte keegi ei karda, läksid kui kurtidele kõrvadele.

Siis ma juba ähvardasin (haa haa, sellest ajast ei ole ühtegi pilti, sest mul oli juba nutt kurgus), et päeva tipphetke (rongisõit) Martini jaoks ei tulegi: Martin nimelt leidis, et see päev on tema päev, sest ta saab rongiga sõitma ja Hesburgerisse. Just selles järjekorras. Ja lugesite õigesti: kino ei kuulnud sinna mingilgi ajahetkel, jeerum, Martin ju ei teadnudki, mis see kino on! Kuigi ma püüdsin teda ette valmistada. Ja Lotte multikas talle iseenesest meeldib.

Martinile oli muidugi rongisõidu ärajäämise ähvardus kui hane selga vesi, nentis ainult: ei lähe tagasi koju. Aga et astuks kaks sammu kinosaali poole, ei.

Mul oli juba hale, väga hale, kui lõpuks avastasin kinopiletilt numbrid (meeleheitliku lapsevanema meeleheitlikud hetked): 12 ja 9, Martin, lähme otsime üles need 12 ja 9! Martin läks õnge ja tuli kaasa, ja kui ta siis ukse juurde jõudis ja nägi Puhhi multika treilerit, oli mees jooksujalu saalis sees ja ma pidin ette vaatama, et ta suure robinaga üles surudes käkkaskaela trepist alla ei saja.

Kohale jõudes polnud vaja süllegi istuda (pakkusin talle väljas lunides, noh et niimoodi julgem), Martin vaatas põnevusega reklaame. Minu tähelepanek siiski: reklaame võiks vähem olla. Nad võtsid nii suure osa lapse tähelepanust ära, et filmile ei jagunud just kuigivõrd. See tähendab pool filmi umbes kannatas Martin ära ja ülejäänud Lotte aegu käis pidev küsimine, kas me nüüd lõpuks lähemegi rongi peale.

Viimaks läksid tuled põlema ja ma pean mainima, et Martin oli kenasti hakkama saanud. Ausalt ausalt. Ma nagu sellele rõhusingi, kui selle kino ideega kuu tagasi lagedale tulin, kuid otseloomulikult ei arvestanud ma pimeda kinosaaliga (no ooteajal peaks seal ju ikka mingi valgus olema, ah) ja millega ma veel ei arvestanud: müraga. Meie teine idee oli vaadata Autode multikat, kuid see lendas prügikasti kohe, kui nägin selle 3D olevat: haa haa, otseloomulikult paneb Martin prillid pähe, hapu naer, kuid ega ma isegi vist selliseks uuenduseks valmis ole. Igal juhul olen ma kindel, et Autode multikas oleks olnud sellised hullu müra ja mootoripõrina kohad, kus kogu saal oleks kaasa vibreerinud (sõna otses mõttes), ja see oleks olnud vaese Martini jaoks liig mis liig. Jehh, ma isegi Lotte alguses pidin tal käest kinni hoidma, kuigi Lotte on selline... lillemultikas.

Edasi Hesburgerisse. Jälle lubatud asi. Martinit kiskus ikka rongi poole, seega polnudki tal suuremat asja, kui me seal pikemalt ei peatunud ja toidu kaasa võtsime.

Rong rong rong... ma terve vanalinna rääkisin, kuidas me kohe jõuame, ja Martin muudkui vantsis usinalt oma bussiga kaasa. Ja lõpuks jõudsimegi! Martin läks ilma igasuguse "tahan kallistada" jututa sisse ("kallistamine" tähendab sülle lunimist) ja leidsime endale kohad tühjas vagunis. Vat vagunis litsus ta küll usinalt sülle, kuid enne rongi liikuma hakkamist ma ei võtnud: saagu ise ka aru, et see pole jube.. sai vist ka. Seda pidin ka selgeks tegema, et "tuult ei ole, me oleme rongi sees", sest Martini viimased rongimälestused on Tamsalu rongipeatusest, kust üks kaubarong mööda tuiskas, ja kuna tema perroonil seisis, tuli tohutu tuulehoog (mis ausalt öelda mulle ka hirmu tegi ja ma jaamaposti kinni klammerdusin).

Esimesed kaks peatust rongis istusin siis oma suur laps süles ("kui rong tule käima, siis aita kallistada"), edasi juba päris iseseisvalt, see tähendab Martin istus iseseisvalt. Ja põnev oli. Eriti põnevad olid need kirjad, mis tablool jooksid (ma siis lugesin talle korralikus diktsioonis kordusena peatusenimesid ette).

Martin avastas ka "kas ei ole rong turvavöö, kas ei ole turvavöö rongi", kuid ma lohutasin, et rongis tõepoolest ei pea turvavööd peale panema.

Omamoodi elamuse jätsid ülesõidukohad, kus autod tõkkepuude taga ootasid, kuigi ma pole kindel, kas ta tajus, et kui ta tavaliselt on kõike seda autost vaadanud ja rongi möödumas näinud, siis nüüd oli tema see kunn, kelle pärast muud masinad oma liiklemise seiskasid.

Paldiskisse jõudma hakates hakkas Martini pea üha tihedamini minu õlale käima, kuid koju me igatahes jalutasime. No palju sealt ikka tulla on, ega me linn nii suur nüüd ka ole.

Martin pidi üle porilompide hüppama ja üldse ta leidis, et lahe päev oli olnud: Mati läheb nüüd koju ja siis saab bussi karbist välja võtta.

Kodus mängiti aktiivselt veel bussiga ja... kustuti diivanil telekat vaadates. Üsna erakordne Martini puhul. Aga eks see oli väsitav päev ka olnud täis paljusid uusi muljeid, eelkõige rongisõitu ja natuke kinos käiku ka.

* * * * * * * * * *

Ja nüüd kõik seesama, ainult mustvalgetes piltides: mulle ikka ei meeldi värvilised nii väga, ainult üksikud...

Pilt Martini päevast

2011-09-10T21:14:00.000+03:00

Täna oli Martini päev. Pikemalt päevast endast juba homme.

Martini keelenäide kuueselt, nr 1

2011-09-10T10:46:00.000+03:00

Martin vaatab mu selja taga raamatut ja seletab piltidel toimuvat.
Nagu tekstikatkest ehk aru saada, ühelgi lehel pikalt ei peatuta.

Kas aita puhastada?
Kas tegi ku pahandust?
Ei mis sa tegid!
Siis hakkad sööma.
Siis lähe sööma.
Mis sa istud?!
Siis hakkab puhastama.
Ja hakka kooki sööma.
Ja lenda ujuma.
Ja siis puhasta kõik ära.
Ja siis lähe ujuma, eksju?
Ta tahab õhupall puhuda.
Ei saa, kõik!
Ja siis läks sööma.
Kas Mati aita ujuma minna?
Siis aita paati.
Siis aita tegema.
Mine ujuma.
Aitäh.
MIS SA NÜÜD TEGI??
Ja lähme kõik tagasi.
Aitäh, ujuma minna.
Ja siis on kõik.
Ja siis ei saa.
Ja lähed tagasi.
Sau sau!
Ja homme lähme kõik tagasi saada.
EMME, ja nüüd sai oksa.
Ja siis on kõik.
Sau!
Homme loeme.

Ehmatav avastus

2011-08-31T21:31:00.000+03:00

Ehmatav avastus on see, kui lapsel tuleb järgmine päev lasteaeda minna ja poest ostetavate kingade suuruseks leiad korraga - 32! Ta sai ju alles kuus, aaappiiiii. Martin oli oma uutest tossudest aga nii vaimustunud, et tahtis kohe minuga jooksma tulla (tema esimesed ja viimased tossud jäävad eluaastatesse kaks kuni kolm), leppides lõpuks ümber maja silkamisega. Selleks pidi küll issi ees jooksma, et Martin saaks aru, mida tähendab: mine ja jookse siis kaks tiiru ümber maja. Selgus, et see polegi nii keeruline. Üldse võttis Martin oma uued jalanõud kokku sõnadega: nüüd lõpuks saab tema ka joosta! Kohe näha, et laps on pidanud kogu aeg ortopeedilisi kandma...

Mina. Pildil. Mina pildil

2011-08-28T17:53:00.001+03:00

Ma luban, et mõnda aega ma väga ei virise inimeste kallal, kes mu kaamera ette satuvad ja hädaldavad, et nad nooruses on ikka kenamad olnud ja täna üldse kehva päev ilusaks olemiseks ja.. ja...

Me käisime pildistamas. Perega. Kohale sõites jõudsin ma oma kõhtu sisse tõmmata ühte- ja teistpidi ja sajatada neid kahte koogitükki, mis ma eelnevalt kiiruga sisse litsusin, sest need ju maitsesid.. minu juuksuris lõigatud juuksed mulle ikka ei meeldinud... kõik meigivahendid (mida ma niikuinii kasutada ei oskaks) olid ostmata jäänud.. nüüd oleks neist kindlasti abi!! Taevale tänu fotograaf oli tore ja see kui kole ma olen, ununes mul ausalt öelda pildistamise käigus sootuks. Need pildid saame me kätte jõuludeks... või siis veidi varem. Ma ise küll pildistan ja nii võiks arvata, et ettekujutusvõime suureneb paari kraadi võrra, kuid ausalt öelda pole mul õrnemat aimugi, kuidas me kambaga pildi peale jääda võisime. Ja kas ilusad. Või siis koledad. Või siis täiesti tavalised meie, nagu me olemegi.

Siinse postituse pildid sündisid ühe teise fotosessiooni käigus: ma pildistasin oma õde. Ja kuna korraga hakkas edevus mu sees tuure koguma, siis toppisin kaamera õe kätte, juhendasin veidi valgust püüdma ja objekti teravustama, ning käskisin endast ka paar klõpsu teha. Tuleb tunnistada: ma olen ko-hu-tav modell. Pole mul keegi kaamera ees veiderdanud ega nii palju lolli teinud, kui ma ise, pärast olin lausa tige, kui pilte vaatasin. Mõned siiski tulid välja. Nagu näete. No need kaks nagu tulidki, teised kaks võibolla otsa ka.

Igal juhul luban ma olla enda kaamera ette sattunute suhtes mõnda aega armulikum, sest kaamera ees on tõepoolest hoopis teistmoodi kui kaamera taga. Võiks lausa öelda - jube.

Meie Martin, vana mees

2011-08-25T16:33:00.002+03:00

See aasta on nüüd see esimene aasta, kus tuli see, mida me enam oodata ei osanud: Martin teadis (ilma et keegi oleks talle seda maininud), et sünnipäevaks ja kook ja küünlad ja puhuda tuleb ja plaksutada ja siis... kingitused!! Kogu selle teabega tuli ta välja päev enne oma sünnipäeva. Kui nägi mind kooki valmistamas. Nagu ma muul ajal kooki ei teeks (varem ta koogi tegemist sünnipäevaga pole seostanud).

See "kingitused!!" viis lapsevanemate südamed muidugi saapasäärde: pole meil mingit kingitust veel. Piinlik tunnistada, kuid juba harjumuspäraselt panustasime, et Martin ei jaga väga päevalist matsu välja ja hea kingituse nimel tuleb veel tööd teha. Tahaks ikka tõesti head kingitust, mitte niisama kohatäidet, mis siis, et Martin rõõmustas suvel siira vaimustusega, kui ma talle "kinkisin" maast leitud.. teatepulga. Mhmm, just nimelt, Väike-Maarja gümnaasium oli ka veel peale kirjutatud.

Seega hirmuga kukkusin õhtul voodis mõtlema, mis peaks olema see asenduskingitus, mille Martin õigel päeval kätte saab. Kuigi ta oskab vaimustuda kõigest, ei tahtnud päris jurale asjale ka panustada. Õnneks tuli hea mõte kiiresti ja ma sain öösel ikka magada.

Hommikul hakkas Martin kui uni peale käima, et kook ja küünlad, kook ja küünlad. Ja siis saab plaksutada! Ja siis kingitused! Otsisin küünlad üles - neli tükki. Mõtlesin, et vahet pole, leppigu neljaga. Kuna aga Mikul on ka varsti sünnipäev tulemas ja Miku puhul põletaksime sellisel juhul Martini poolikuid küünlajuppe või, hiilisin siiski korraks elamisest välja. Lisaks mäletate küll: mul polnud kingitustki veel.

Poest tulles Miku karjus, kuid õnneks polnud ta vist kogu aeg päris karjunud: oli lihtsalt vahetult enne mu saabumist kukkunud. Tegelikult ma Mikut niimoodi üksi veel (isegi mitte korraks) koju jätta ei julge, sest ta on paras seelikusabas rippuja, kuid.. sünnipäev nõuab ohvreid.

Lastele krõpsud kätte (jaa, niisama ebapedagoogiline ajavõitmisnipp), nood mõmisesid rahulolevalt süüa. Edasi laud ilusti puhtaks, küünlad välja ja jala otsa, fotokaga proovivõtteid seda- ja todapidi... ning aeg oli käes!

Martin ise pani küünlad peale ja kuigi te seda piltidelt ei näe, on need ilusti üksteise sabas viltu üle tordi. Ta nõudis, et tema peab panema. Edasi vaatasime hetke torti. Ja siis läks põletamiseks.

See aasta oli Martin nii asjalik, et ootas, kuni anti luba puhumiseks, siis puhus ja edasi plaksutas, nagu ta juba ette teadis. See plaksutamise osa kestis ka täpselt nii kaua, kuni ma ütlesin, et nüüd on pildid käes. Irw. Ehk siis päris palju vaimustunud pilte sain tegelikult.

Ja edasi juba sööma. Kooki. Kõlbas mõlemale, nii Martinile kui Mikule. Miku kusjuures seda Martini rõõmustamise osa väga ei jaganud, vaatas lihtsalt rõõmsa hämminguga, et venna puhta lolliks läinud. Ja muidugi sai tema näpuga vehkides oma verbaalseid oskusi väljendada: kooook! Jaa, Miku oskab "kook" öelda, üht minu koogikokaraamatut vaadates sai selgeks. Ütleme nii, et sõnu kokku on Mikul.. kümmekond. Seega on "kook" tõsine tegija!

Palju õnne, Martin, suur poiss! Tänasega on sul siis lõpuks selge ka vastus küsimusele: kui vana sa oled? Kuue-aastane.

PS! Martini kingituseks sai päris oma vihmahari. Martin oli paduvaimustuses sellest, sest minu oma on ta kogu aeg nillinud ja juba osaliselt äragi lõhkunud, kuid nüüd...
- Kelle oma see on? Mati oma.
Kinnitasin lahkelt, et see on tõesti Mati oma.

PS! PS! Oma suurtes ettevalmistustes jäi poisile muidugi särk selga viskamata: noh, mis siis ikka. Olgu see kui märk sellest, et praegusel eluperioodil Martin riideid eriti kanda ei viitsigi, neid selga otsida igal juhul mitte.

Sügistuuled

2011-08-22T15:47:00.002+03:00

See nädalavahetus jõudsime maale eriti hilja: reedel küll, kuid alles peale kella kümmet õhtul. Miku oli pimedas sõitmisest sellises hüsteerias, et 10 km enne finišit korjasin ta endale sülle istuma. Ja siis ka pidin rääkima ja lapse tähelepanu mujale juhtima, sest ta ilmselgelt ei sallinud kotis sõitu.

Kuna me nii hilja kohale jõudsime, ei näinud me midagi...

Militaristid on tüdinud suvistes telkides magamisest, tsivilist nõudis aga oma aset. Nii me lõpuks onu Erki laigulises telgis maandusimegi, mina ja Miku, mu ustav jünger ja õnnelik vend (emme emme emme!! ma saan emmega magada! kohe näha, et harjutame juba nii nädalajagu last üksinda oma voodisse).

Hommik... algas šokiga. Seda, et öösel tuul oli tõusnud, ma teadsin (kuigi rohkem närvi käisid need järveäärsed läbumehed, kelle tümps sajaga telki kostus), kuid need lehed... Kujutage ette, et te vaatate kahekümnendal augustil telgiuksest välja ja teist tuiskavad mööda kuldkollased kaselehed. Phh.

Kurbus puges hinge. Mitte veel! Aga jah, juba...

Martini pärl nr 11

2011-08-22T15:30:00.000+03:00

Hakkame maale sättima, Martin on autost haaranud rooliluku ja kimab sellega viimaseid hetki õues ringi. Pahh pahh. Pahh pahh. Korraga küsib:
"Kus lind?"
Minu emasüda soojeneb kohe märgatav arv kraade: me laps on loomaarmastaja, aww...
Mina: "Ei tea, lind lendas ära."
Martin: "Tulista lind!"
Möh.
Pahh pahh.

Kaart sõbrannale

2011-08-22T15:19:00.000+03:00

Ma olen niiiiii viletsaks kaardisaatjaks läinud, täitsa piinlik kohe. Küll on viimastel aastatel mu ülikooliaegne sõbranna hakanud mulle tähtpäevaks kaarte saatma: jõuludeks, sünnipäevaks... Mul on alati selliste saadetiste üle väga hea meel, kuid ma ise mageda mutina olen jäänud alati vastamisega hiljaks (loe: pole jõudnudki vastata).

Nüüd sai sõbranna 30. Laupäeval juba sai. Hommikul kell 11 helises telefonis meeldetuletus. Krt. Kuigi oli kiire, võtsin täna hommikul materjalid kätte ja tegin talle kaardi. Ilus tuli. Minu arust. Ma loodan, et tema arust ka. Parem hilja kui mitte kunagi. Ideid saan endiselt Kristiina blogist, (niisama lihtsa) kaardi valmistamine võttis aega kaks piinlikult pikka tundi.

Vesi vesi vesi - hirm ja arm

2011-08-09T17:01:00.000+03:00

Siia pealkirja võiks kohe lisada ka aastanumbri, sest tegelikult on see nii ainult 2011, see ei olnud nii 2010 ja loodetavasti ei saa nii olema ka 2012. Ah et milleks selline traagika?

Ma mäletan küll, mis ma eelmine aasta Martini kohta kirjutasin: suve alul me lunisime, et ta oma ujumisrõngast... puudutaks. Siis et sisse korraks roniks. Siis et vee äärde viiks. Ja kui suve lõpuks oli laps nõus sellega vees käima ja isegi jalad põhjast üles tõstma, oli aplaus kõva. Meie samas higised suurest tehtud tööst, kuid asja sai, asja sai.

See suvi on Martin vana kala. Tormab esimesena vette, märjaks, ja vaatamata vee soojusastmele kisab: niiii soe! Ega alati ei olegi nii soe: näete, siin pildil on huuledki lapsel veest väljudes sinised, höh höh -

Aga Martin naudib ujumist. Talle on vist korra keregi peale antud, et saaks teise järve äärest koju. Mürinal oma Auto-multika rõngaga sisse ja siis ulpima. Jalgadega isegi liigutab ja edasi liigub, kätetöö on seejuures vähene. Kui meelde tuletada, lisandub ka see.

Issiga ujumine on lemmik: issi läheb kaugemale (erinevalt argpüksist emmest, kes oma ujumisrõngaga madalas vees solberdab) ja siis saab issile järele minna. Kaugus on siiski selline mõõdukas, kuna pole minul tahtmist sellele poisile näidata, et ka järve keskele võib triivida: kes ta sealt siis ära toob??

Suve alul sai jälle Martini ees palvetatud, et kui ujud issile järele, roni selga, issi toob tagasi. Martin keeldus. Kuid kui siis selga ronimine selgeks sai, istus ainult issil kaela peal.

Kmm, palveta veel, pärast on jube tüütu.

Me oleme mitu suve näinud järve kaldal üht tädi, me ise kutsume teda, kmm, stringitädiks. See suvi tegi Martin stringitädiga tutvust ja lõpuks istus sellel ka kaela peal. Martin võib alguses võõrast peljata, kuid ta saab jube kiiresti sõbraks ja siis võtab sind juba nagu vana tuttavat. Ja käib närvi. Pinda. Tahab su-hel-da. Nii on nad stringitädiga ka koos ujunud, stringitädi õpetas Martinile varbaid vee peale tõstma.

Ei tea, kas Mikust üldse tasubki siinkohal rääkida...

See pildil on Martin, eks. Miku niiii vette ei läinud ka suve lõpuks mitte.

Suve algus oli selline, et kui Mikuga tahtsid "vee äärde minna", siis jätsid ta kärusse kõrgele kaldapervele, Miku vahtis sinist taevast ja tolmust kruusateed (taeva päralt ainult mitte vett!) ning passis üksi. Tühipaljas järve nägemine viis Miku padupaanikasse, nii et mingist perekondlikust ujuma minemisest ei saanud juttugi olla.

Siis hakkas Miku aga vähehaaval harjuma: julges näiteks ülevalt valliotsast ujuvat Martinit vaadata. Esialgu Martin vees äkilisemaid liigutusi teha ei tohtinud (loe: hooga solberdada), pikapeale juba võis ka.

Edasi tuli Miku järveäärsetele plaatidele istuma. Stressimärgina olid pidevalt sõrmed suus ja näksu käes, kuid vähemalt ei pidanud pool pere kodus istuma, samal ajal kui teised vees mõnulesid.

Suurima arengu tegi Miku läbi suve lõpuks: ta hakkas järve ääres kive loopimas käima. Nii lahe!

Kivide loopimisel roniti tegelikult lausa jalgupidi vette, kuid tuhvel pidi otseloomulikult jalas olema. Selle suve Miku ei saa ühtki sammu ilma tuhvlita. Tal tuleb lausa halvatus peale, kui avastab, et tuhvlit pole ja tema on millegipärast keset hoovi maha pandud. Oleme käega löönud: eks seda paljajalu kõndimist harjuta siis järgmisel aastal.

No ja nii me vee ääres käisimegi: Miku loopis kive, Martin ujus issiga ja mina.. ujusin oma rõngaga ka paar korda suve jooksul. See aasta ei läinud nii soojaks, et mina kuivamaainimesena väga vette oleks kippunud. Aga oma rõngast ma nõudsin: kui Martin peaks minema ulpima, kes ta sealt järve pealt muidu tagasi tooks. Martin õnneks oli viks poiss ja pääses jalatööga ikka kaldale, ning Miku... Miku minema triivimisest räägime üleüleülejärgmisel suvel. Kui nüüd optimist olla.

Poisid aastal 2010 ja 2011

2011-08-08T19:39:00.002+03:00

Enne kui ma hakkan korda looma kõiges selle suve sündmustes, üks pilt me poistest. Või kaks.

Ega nad aastaga niiväga muutunud polegi, höh höh.

Vihje: klõpsates pildil, näete seda suuremalt.

Vanasõnade kullafond

2011-07-26T17:10:00.001+03:00

Tubasida toimetusi ära viska homse varna.

Tõlge tänapäevakeelde: mina. arvutiga. tööd tegemas. vastikult kuum ilm ja peegeldav arvutiekraan.

Kas ma oskan lapse keelt?

2011-07-21T11:45:00.003+03:00

Ronisime eile õhtul voodisse, see tähendab mina ronisin ja Miku tuli ukseauku vaatama, kas kauaigatsetud magamisaeg on lõpuks käes. Jaa, ma magan endiselt Mikuga ja mees... Martiniga. Mees Martiniga magab mitte nii otseses tähenduses, üks nari ülemisel, teine alumisel korrusel, mina Mikuga magan otseses tähenduses: Miku mul otsas.

Kõõlus siis Miku mul voodiservas, kui avastasin: mhh, tuli kustu panemata jään. Näitasin näpuga tule poole, kes see selleks ikka viitsib voodist välja tulla eksole, ja käsutasin Mikut:
"Pane tuli pimedaks."
Miku ei saanud aru.
Kordasin kui mantrat:
"Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks."
Mikule hakkas asi nalja tegema.
Lõpuks ma juba naerutasingi teda:
"Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks."
Miku naeris, kõht kõveras, ja ootas, et ma veel teeks. Igavene tuli toanukas põles endiselt.
"Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks."
Haa haa haa.
"Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks. Pane tuli pimedaks."
Hee hee hee.
Lõin käega ja kutsusin poisi voodisse: issi tuleb varsti tagasi ja paneb ise tule pimedaks.
Miku, hämmingus:
"Töö töö töö töö?" (tõlge: Kas me tuld pimedaks ei panegi?)
Mina, tüdinenult:
"No pane siis."
Miku läks ja pani tule pimedaks.

Poisid söövad

2011-07-15T19:51:00.000+03:00

Laste söömisest meie peres on lihtne kirjutada: Martin näiteks ei söö midagi. Martini sellesuvise kahenädalase laagri eesmärgiks panin vähemalt mina, et ta õpib seal sööma (loe: lusikat õigesti käes hoidma). Martin ei õppinud. Noh, jah, olgem ausad: ma ei tea, kas ta seal sõigi. Võibolla istus niisama laua taga ja ootas söögiaja lõppu. Nagu lasteaias. Miku meil siiski sööb, kuigi temalgi käis krõks ära. Juba.

Miku sõi ja tahtis varem kõike. 1,5aastaselt aga käis krõksakas ja putrudest loobuti päevapealt: Miku sööb seda, mida teisedki ja kui teised putru ei söö... ei söö Miku ka. Miku üldse võtab nüüd umbusklikumalt igat uut toitu. Kõigepealt tuleb minul seda degusteerida ja naudingut täis näoga mmmmmmm! teha, siis alles Miku hakkab vaatama. Kui minul on kõrsik ja temal on kõrsik, tahab ta kohe minu kõrsikut: minu kõrsik oli ju see mmmmmmmmm! Edasi läheb enda kõrsik ka kaubaks.

Miku sööb igal juhul rohkem kui Martin, mõnikord on tunne, et tal kogu aeg lõuad käivad. Miku sööb viksimalt ka kui Martin: Mikul ei ole lusikas päris õigesti käes, kuid igal juhul on see tal peenemas haardes kui Martini täispihk. Ja Miku eelistab kahvlit. Kas ma pean lisama, et Martin ei suuda siiamaani lusikast loobuda? Lihatoitude, ükskõik mis toitude puhul.

Söövad poisid erinevalt. Miku viimase aja komme on saada nänn mõlemasse pihku, Martin võtab palukesi ükshaaval. Samas on Martinilgi oma arusaamised. Toodi õunakauss? Oooo, minule! Et seda peaks ka vennaga jagama...

Njah, sest võib üks suur nutt ja protestimeel tulla.

Muidu Martin on jagaja poiss küll ja me oma peres pole juurutanud kommet, et kummalegi poisile oma (kommikott näiteks). Kui vaja, kräunun kogu aeg kõrval, aga olgu ilusti klapitatud, et kumbki saaks osa.

Miku on söömisel hakanud tegema kihvte nägusid. Ta üldse on kihvt: selline jänkupoiss. Kõigil on alati naeru kui palju, kui Miku on jänkupoisinaeratust teeb, eriti meeldib see vanavanale.

Kummagi poisi eelistus on soolane, tundub, et mina oma magusaarmastusega olen siin peres üksi jäänud. Nad söövad magusat, kuid mingit piiritut hullust selle järele pole. Oma koogid söön üldjuhul üksi.

Martin sööb... hetkel pelmeene. Vanaema juures ka kartulit ja kastet (kodus see ei lähe). Ja igal pool võib süüa kõbipiima (krõbinaid ja piima). Muud Martin ei söö. Kuiva leiba järab ka aeg-ajalt. Miku sööks kõike, kuid lemmikud on makaronid hakklihaga. Martin sööb ka mõnikord makarone.

Üldiselt olen ma laste söömiste kõrval rahuliku joone võtnud: ei söö? Ärgu söögu. Martin näeb küll paras kõrend välja, kuid elu on näidanud, et maha pole ta veel surnud, seega mis siis ikka. Martin tihtipeale ei proovi ka toitu, ta lihtsalt ei saa seda maitsta. Martini puhul mulle tundub, et oluline roll on ka toidu väljanägemisel. Samas koogid talle väga peale ei lähe, nii et ei tea ka...

Miku proovib hambaotsaga ja toidu kuumust proovib näiteks nägu kausi kohale pannes. Kui Miku ise sööb, siis võib toit ikka soe ka olla, kui keegi talle kahvliga midagi ulatab, on Miku kuumataluvus number null: põhimõtteliselt võid võtta külmkapist ja kohe pakkuda, sest leige toit on tema jaoks hullu kõrvetava toimega. Ikka veel see titesündroom.

Miku ja söögi võrdlus ka: Miku on see aasta täpselt nii pikk (olgu: natuke pikem siiski juba) kui on sibulavarred, hehhee.

Mina, päevapiltnik

2011-07-04T16:32:00.003+03:00

Kõigepealt alustuseks üks selgitus: ma ei pea end tõsiseks fotograafiks. Jah, ma pildistan ja teen seda hinge ja innuga, kuid pigem olen ma asjaarmastaja, kelle ellu on fotograafia tulnud meeldiva hobina. Kui nüüd ennustamisega tegeleda, siis pakun, et ka tulevikus jääb see pigem mu kireks ja naudinguks, kui et saab suureks kohustuseks.

Kodust väljapoole pildistan seda, mida palutakse. Kirikusse pole ma pikka aega jõudnud, jõulujumalateenistustest ammu kõrvale jäänud, see aasta aga olen ma läbi pühakoja uste astunud õige pea kõigi koguduse pidusündmuste puhul: olen käinud matustel (isiklik), kus tahtsin teha ühe pildi - selle pildi ma ka tegin. Muuseas avastasin, et fotograafia võib olla pingemaanduseks väga hea vahend. Olen käinud nii leeritamisel kui ristimisel. See nädal jõuan kirikusse pulma: mina küll ei pildista (tegelikult pildistan ikka!), mina assisteerin kutsutud piltnikku.

Kodudes olen käinud pildistamas, viimasel ajal peamiselt vastsündinuid. Nii olengi avastanud, et minust pole ühtki pilti, küll aga olen ma pakkunud pildielamusi mitmetele teistele peredele. Iga kord kui väljast tagasi tulen, pean tõdema, et pildistamine on mu kirg: näha, kuidas ka mina oskan luua midagi ilusat. No mõnikord ikka.

Ja mulle on hakanud laekuma pilte minust endast! Hehhee, mu edevus on rahuldatud. Aga tegelikult on lahe näha küll, kui ma siis kusagil, kaamera käes, klõpsin, ja keegi on olukorda jäädvustanud. Tahate teada, kuidas valmivad ilupildid? Aga palun! See eelnev oli situatsioon - ma nüüd kellaajaliselt üritasin välja selgitada, millal täpselt - ja see järgnev, see on tulem -

Mind võib külla kutsuda küll. Nagu ma juba kirjutasin, siis teen igasuguseid pilte: endale ja teistele ja... Kuid otseloomulikult võib lihtsalt ka siin blogis vaatamas käia, mis me perest kaamera ette on jäänud. Mulle jubedalt meeldib oma pere pildistada: siis ma saan teha täpselt nii, nagu minule meeldib. Viimasel ajal ma päeval kaamerat välja ei võtagi, kui siis aga tuleb õhtu, lähen valgust püüdma. Kasvõi hetkeks.

Valmimas on muide ka uus fotoblogi, kuhu tulevad hetked, mis minule kõige enam hinge on läinud. Või siis pildid. Aga seda ma veel ei avalikusta. Ei, see ei ole ilupiltidele: ilupildilingi leiate siit paremalt kõrvalt. See rohkem mu enda jaoks: et ukselink, mille kohta isegi abikaasa ütleb "möh?", läheks vähemalt kusagil veebiveergudel ajalukku. Kui ukselingis on sisu, otseloomulikult.

Nii mõnus nii mõnus nii mõnus

2011-07-03T22:14:00.000+03:00

Ma armastan armastan suve. Seda tunnet, neid lõhnu, värve, sooja ja.. rahu. Ma juba sajandat aastat vist hakkan siia Martini tegemistest kirjutama, kuid ei saa kuidagi omadega otsa peale. Üks on kindel: projekti tõttu 'Tubli Martin' me see aasta suvel maal pikka puhkust ei saanud: poolteist nädalat ja nüüdseks on see läbi. Kuid nädalavahetustel üritame ikka sinna kanti suruda ja see on nii nii mõnus...

Minu lemmiktunne sellest nädalavahetusest (siit linnakodust tundub see lausa müstiliselt hea): ropppalava päeva järel paljajalu jahedas murus telgi poole kõndida, Miku issiga selja taga tulemas, puhaste linade vahele värskesse õhku ööunele...

Pilte sellest suvest on juba nii palju tehtud, et ma isegi ei tea, kas ma enam hakkan neid siia postitama: pärast näeb välja jälle nagu kõhulahtisus, ei oska valida ega vähemaks võtta.

Jaanipäeva lumm

2011-06-25T14:00:00.000+03:00

Vaat et jaaniussikegi paistis põõsa tagant.

Suvi on käes!

2011-06-13T19:10:00.001+03:00

Martin on see aasta kohe eriti julge: vaatamata keeldudele, et vette ei lähe rohkem kui käsipidi, kisab juba kaugelt rõõmsalt, et vaadaku kõik, tema sai püksid märjaks tehtud! Ja jooksebki kohe nabast saadik sisse, isegi päris jahedasse vette juba.

Miku Martini suvevaimustust ei jaga, Miku arust suvi sakib. Kui eelmine aasta vee ääres toodi Mikut ühele arale poisile eeskujuks (kuidas sa kardad, vaata, beebi ei karda!), siis kui need vanemad näeksid see aasta toda "julget" poissi...

Miku keeldub kategooriliselt paljajalu kõndimast, mistõttu õues teda maha panna ei saa, isegi seisma mitte. Ei sobi talle liivakast ja Mikut vee äärde viies, kmm kmm, kuulete te lausa paanikakisa. Ma ei mäleta, et Martin selline argpüks oleks olnud, kuid Miku kardab vett. Ei, ma ei räägi siinkohal vette viimisest, ma räägin kaldal kaugel kärust vee vaatamist. Ei ei ei. Parem juba üksinda kärus konutada ja põõsast vaadata, kui kaldal kärust vees sulistavaid lapsi piiluda. Ei.

Kuid siiski on suvi käes, hetkel küll jälle jahedam.

Lilleline elu

2011-06-09T22:08:00.001+03:00

Ehh, ma kadestan Miku lillelist elu. Olgu, päeval tuleb tal tulihingeliselt oma Miku õiguste eest võidelda, kuid öösel, vat see on see aeg, kus Mikul kallikesel on võimalik kõigile (loe: minule) pähe istuda. Sõna otseses mõttes.

Pärast oma viimast seljajama kolisin ma tagasi suurde voodisse. Ma ei saa endale lubada seda luksust, et oleksin seljaga rivist maas. No ja kui kolisin mina, kolis ka Miku, kes minuga koos magab. Ma korra olen isegi mehele maininud, et tegelikult me mahuksime siia voodisse vabalt ka kolmekesi, kuid selle peale kiljatas Martin teisest toast "Issi! Siia!" nii kategooriliselt, et rohkem juttu sellest pole olnud. Pole siin midagi, igaühele oma titt.

Miks aga mahuks me vabalt ka kolmekesi suurde voodisse... no vaadake ise. Üks hommik kell kuus, kui asi oli eriti ekstreemseks läinud minu jaoks, tõin fotoka ja tegin pilti. Tegelikult - mis eriti ekstreemne?! See suht igapäevane.

Mikule meeldib mul peas magada. Jaa, seal Miku selja taga, seal on minu koht. Talle meeldib, kui seljatagune on kindel, ja niimoodi ta iga õhtu mind siis ka rammib. See, et minule jääb vaid riba suurest voodist... ei tea, pole Miku probleem.

Muide, praeguste kuumade ilmadega on meil jahe. Mmmmõnus.

Martini pärl nr 10

2011-06-03T20:16:00.004+03:00

Martin: Misasja?
Issi: Misasja?
Martin: Misasja?
Issi (tüdides): Ah ei midagi.
Martin: Misasja?
Issi: Mine metsa.
Martin: Ei mine metsa, mine tuppa.

Martini pärl nr 9

2011-05-30T12:25:00.001+03:00

Maal. Martin on õhtu otsa mänginud onu Erki arvutis ja magama mineku eel selle kinni pannud väljapressit’ lubadusega, et hommikul saab jälle mängida. Mõne aja pärast hakkab Martin voodis sosinal nõudma:
- Emme ei võta arvuti.
- Ei, emme ei võta arvutit.
- Issi ei võta arvuti.
- Ei, issi ei võta arvutit.
- Vanaja ei võta arvuti.
- Ei, vanaja ei võta ka arvutit.
Mõtlemishetk ja Martin lisab:
- Onu Erki ei näpi arvuti.

Martini pärl nr 8

2011-05-20T20:51:00.000+03:00

Patsutab pikutava issi põske ja küsib:
- Peksa saada?
Issi, naeruga pooleks:
- Misasja?
- Peksa saada?
(mina küsin nii kiusamise mõttes: peksa tahad saada?)
- Ei taha.
Martin:
- Miks siis...

Poisid omavahel

2011-05-20T17:06:00.001+03:00

Kas taa veel? Kas taa veel? Üte, kas taa veel?
Tuu-bii!
Üte, kas taa ka? Võta siis. Pane tükki. Oota.
Tuu-bii!
Kas taa ühe veel?
Kas taa veel? Miku, kas taa veel?
Tuu-bii!

Hiilisin uksele vaatamata, mis nad seal teises toas teevad: Martin lõikas saia plekikääridega tükkideks, Miku truualamlikult sõi pakutavaid palukesi.

Jess, rohi!

2011-05-18T11:30:00.001+03:00

Juhtus nii, et meie viimane maal käik oli ohverdamisele määratud: ohverdasime laste tervised. Miku jäi haigeks juba maal, ja ega Martingi viletsam saanud olla: pool nädalat hiljem haigestus ka tema. Ja Martin jäi haigeks kohe nii, et lõpuks me jõudsime arsti juurde välja. Enne saime aga käia haige lapsega minu vanaema sünnipäeval (mille Martin põhimõtteliselt nurgas voodis maha magas) ja hõisatagi, et pole hullu, haigus hakkab üle minema. Ei hakanud, järgnes hoopis üheksapäevane antibiootikumikuur. Hmm, praegu mõtlema hakates pole me ükski laps varem vist antibiootikume tarbima pidanud...

Algus oli raske. Martin oli niikuinii haige ja siis see valge hägumögane rohi, mis talle süstlaga (!) toodi, noh, selle kohta ütles ta kohe, et tema piima ei joo. Ega ei joogi ju. Esimesed korrad olidki nii, et pidime poisile pea kere peale andma, enne kui rohi läbi häda võetud sai. Maitse maitseks, laste rohtude maitsed on ikka sellised magusad-head, KUID Martin valib oma sööki-jooki puhtalt välimuse järgi: kui ikka välimus ei sobi, siis Martin seda ei võta, väidetagu see hirmus ebaapetiitne hunnik või kook olevat. Muide, tänu sellele Martin enamus kooke süüa ei saagi, või mis kooke - üldse enamus toite.

Seekord läks aga nii, et kui alguse rohuvõtmised olid nii peksuga pooleks, siis nüüd on Martin või sees: jess, rohtu saab! Eks me rohkem mängime ka, igal poisil oma roll. Martin saab nimelt alguses kohe süstla: oi ta siis surub seda põhjani välja ja tõmbab tagasi, surub jälle, et tagasi tõmmata. Mina samal ajal loksutan rohtu. Miku saab kusjuures rohukarbi, kuid see teda enam väga ei huvita, seega seisab ootusärev Miku järjekorras.

Edasi saan mina süstla korra enda kätte, surun selle pudelisse ja Martin tõmbab oma 5 ml sisse. Väga oluline tegevus, Martin püüdlikult aeglaselt teeb. Mina kougin süstla pudelist välja, süstal Martinile, pudel kõvasti kinni, pudel Mikule, õnnelik Miku laseb pudelit loksutades jalga.

Martin toob lusika ja laseb ettevaatlikult kahes-kolmes osas rohu lusikale. Rohi söödud, kougib ta süstla lahti, peseme selle ära ja kaob nuka taha ka õnnelik Martin, süstal käes.

Ongi rohi võetud! Mingi aeg tuleb lihtsalt majapidamise pealt vedelema jäänud rohukarp, pudel ja süstal kokku korjata, et need järgmiseks korraks külmkapi otsa ootele sättida. Käkitegu.

Miku 1,5aastane

2011-05-15T17:13:00.008+03:00

Kuna mu mälu on augulisem kui sõel, peaks paar sõna vahelduseks Mikust ka kribama. Uskumatu, jah: sisehooajal oli Miku kunn ja blogikangelane, nüüd kus välja elama minek ukse ees seisab, saab eetriruumi vaid Martin. Samas pole hullu: saab Miku ka esimest korda õues maha (jaa, Miku ei tea veel, et ka õues saab kõndida), hakkavad mu noored mehed ehk võrdsemalt figureerima.

1,5aastane Miku… On ikka Miku. Kui Martin sai kaks, hakkasime sunniviisiliselt teda Martiniks kutsuma: enne oli ta pumsu, jupp või muu sarnane.. poja näiteks. Miku pole kunagi poja olnud, kui, siis ainult venna. Millal Mikust aga Mikk saab… ei tea.

1,5aastane Miku räägib… mõned sõnad. Tegelikult mul on lihtne neid siia üles kirjutada: ädäh (aitäh), tejje või tää (tule), kaka, tiss, kkk (kraaks), ja (jah), ei taa (ei taha), teeaato (kõikide viidatavate asjade kohta; algselt auto, ilmselt teine auto lühend). Rohkem ei räägi. Kui tahab juua, süüa, midaiganes, on vajalik ainult juurde astuda, hõlmast kinni haarata, kiljuda nõudlikult tejje nii kaua kui reageerima hakatakse ja Miku järel ustavalt kohale vantsitakse, et näha: ahaa, juua tahab! ja ütleb hästi naljakalt madala häälega nagu tõrrepõhjast.
- Kas sa juua tahad?
- Ja.
Lõpp asine meil.

Kõndima hakkas… Alustame algusest. Miku seisis esimest korda iseseisvalt täpselt sel päeval, kui ta sai 1 a ja 3 k vanuseks. Päris kiiresti hakkas ta kesk põrandat püsti tõusma, ei käinud. Käima hakkas Miku 1 a 3 k või 1 a 4 k, alguses külje suunas (nagu diivani ees, eksole). Päris pikalt lohises pikki maid mööda tuba, külg ees, jalgu tõstmata. Nüüdseks kõnnib vabalt, kuigi endiselt naljakalt: paras kark on veel.

Tantsib, aga meie ükski laps ei tantsi naljakalt. Kahjuks. Tahaks ka naerda, irw. Miku tantsimine on lihtsalt põlvede nõksutamine. Ei laula.

Mängib autodega, vaatab raamatuid (Miku ARMASTAB raamatuid vaadata!), veel meeldib akna peal istuda.

Akna pealt näeb maailma! (loe: võsa ja jupikest autoteed ja üht väikest maja) Sealt akna pealt see teeaato-sõna on tulnudki. Meeldib kõik, mis liigub: auto, jalgratas, vares, kass, koer… Kiljuma võtab kass ja vares, eelkõige vares. Siis tuleb aknale joosta ja kinnitada, et vares vares, teeb kraaks kraaks.

Harjutab iseseisvalt söömist, potil ei käi. Meie blokk. Lähiajal tuleb potiprotseduurid ikka ette võtta, sest püksi kakades Miku juba jookseb mõnikord vetsu ja tahab Mati potile, ise seletades kaka ja kaka: kaka on tal selleks ajaks juba püksis. Aga vähemalt teadvustab.

Oma ilatootlust ei kontrolli ehk siis pluus on pidevalt eest märg. Hambaid kokku 15-16, no ma ei ole eriti huviline lugema. Juukseid on 1,5aastasel Mikul lõigatud üks kord.

Söömise suhtes sööks kõike, kui antaks, aga ei anta.

Allergiaritta lisandusid tsitruselised, varem olid seal olemas juba piimavalk, muna, kaer, tomat, pähklid. 1,5 a vanuselt on hakanud tähtsustama mitmekesist toitu ehk enam ainult pudruga ei lepi ja uusi maitseid tahab palju palju palju.

Magab minuga, külas olles elab issi seljas. Magades tahab, et selg oleks minu vastas. Endiselt magame mehega eraldi voodites, sügisest hakkame Mikut omaette harjutama, siis juba suurde narisse: enne pole mõtet, suvel elame niikuinii maal telgis üksteise otsas. Miku voodi on kujunenud riidehoidlaks, kuhu pestud pesu (triikimata) kuhja visatakse, et seal vajalikku eset otsides sobrada oleks lõbus (loe: tekkinud kuhja kiruda saaks).

Päeval magab ühe korra, kuid see eeldab, et ta saab oma ööune täis põõnatud. Ööuni Miku jaoks tähendab vahepeatusteta 10-11 tundi puhkamist. Kuldmagajad mul Martiniga mõlemad! Kui Miku väga vara ärkama peab (kell 7 näiteks), siis on päevaunesid kohe kaks. Täna põõnas Miku näiteks üle 10: isegi Martin kooberdas juba ringi tümistada, kui Miku veel silmad kinni unedemaal eksles. Päevauned mööduvad kõik kärus, 3-4 tundi on normaalne. Käru endiselt kuurinukka ja seal ta siis suure osa päevast meil veedab.

Tissist loobus ise 1 a 4 k vanuselt: ma nii õnnelik selle üle!! Just et ise loobus nagu Martingi. (Martin loobus rinnast 10kuuselt) Riiete rebimist meil ei tulnudki. Nüüd käib Miku küll mõnikord vaatamas, mis põnevat mul plussi all peidus on (kui anatoomiatund, mitte kui igatsus vanade aegade suunas): seal on siis naba, paks kõht ja tiss. tiss täitsa ütleb, suu kõrvuni, nibu näpuga sisse surudes, haa haa haa.

Paras ahvipärdik on: mina laiskusest panen põrandalampi lülitist varbaga põlema, Miku käib ka nüüd jalaga susimas. Telefon kõrva ääres jalutatakse ringi, palli togitakse jalaga ja visatakse (põmps! otse enda ette).

Võrreldes Martiniga on Miku nõksa kiirema arenguga, kuid turbomeestest jääb sajaga maha. Samas mis meid ikka muigama paneb: jumal kaitseb lollakaid. Sori sellise väljenduse pärast. Martin võib teha mis iganes, ta kunagi ei kuku ja kunagi ei saa haiget (seejuures on Martinil sünnipäraselt kehv tasakaalutunnetus). Samas Miku… Miku on kohe ninali maas ja Mikul on suust verd jooksnud kordi ning kordi. Käputades ta lihtsalt käis ninali maha (Martin mitte kunagi) ja iga kord oli veri väljas. Meie käkkmees. Tublim ja osavam, aga juhtub ka rohkem.

Selline siis meie Miku 1,5aastaselt. Titt enam pole, aga paras könn on ikka. Huvitav paar poisse mulle antud. Et ainult igav ei hakkaks! Näed, ei hakkagi.

Martini pärl nr 7

2011-05-11T20:42:00.000+03:00

Martin sügab kotte.
Emme laulab: Kes see näpib, kes see näpib tilli...
Martin vastu, emmele sarnaselt püüdes püksi ronida: Tilli tilli tilli tilli...
Emme: Emmel ei ole tilli.
Mõtlemispaus.
Martin hakkab emme peput patsutama: Kaka kaka kaka kaka...

Head emadepäeva!

2011-05-08T18:11:00.004+03:00

Meie kodus emadepäeva ei peeta (jaa, esimest aastat sel ajal on mul mees ka kodus!). Kui ma midagi mokaotsast kobisesin, mis emadepäeval teistes peredes traditsiooniks on, arvas mees, et mul on ju iga päev emadepäev. Irw. Kuid tegelikult nii ongi, nii et löön silmad maha või siis hoopis pea võidukalt kuklasse ja - böö böö böö, teised emad, teil on, mida kadestada! See-eest lubage minul natuke teie emadepäeva kadestada.

Martini lasteaia emadepäevakontsert toimus sel aastal ühel päikselisel päeval, mil poiss õnneks veel ei olnud jõudnud haigeks jääda. See-eest oli Miku pikali maas ja magas koos issiga peo ajal kodus: Mikule oli see nädalavahetusel üles korjatud viiruse kõige raskem päev.

Aga - ekstra minule korraldatud emadepäevakontsert! Hahhaa! Tegelikult teistele emadele ikka ka. Ma lootsin oma lapsest natuke rohkem, kuid kontserdil sain... Martinit. Nüüd ma ei saagi aru, miks ma rohkem ootasin. Õigupoolest varasemad peod, mida ma olen pildistanud, on Martin ikka natuke kaasa ka teinud, seekord otsustas ta aga puhtalt omas mullis elada ja mulle pildielamusi pakkuda. Aitäh sulle, Martin, mulle pildid tegelikult tõepoolest meeldivad!

Alustame sellest, et tuli istuda ja... istumine võib olla üks raske tegevus aktiivsele poisile. Tavaliselt on Martin sattunud pingirea vasakusse serva, seekord oli paremas. Paariliseks on tal vist alati võimalusel üks ja sama tüdruk. Ma arvan, et see on selline kindlakäeline (vene) preili, kes siis me pea laiali otsas poissi ohjama on pandud. Ta saab sellega kusjuures suurepäraselt hakkama! Isegi seekord peo ajal oli mitu korda kuulda: ei, Martin! tule, Martin!

Mis Martinile elu sisse toob - tants. Ainus, mille ta ilusti kaasa tegi. Rütmitajust rääkides... rütmitajust rääkida ei saa: Martinil on oma rütm. Aga eks neil enamusel oli seal suht oma rütm.

Nojah, aga siis tuli jälle istuda.

Nagu ma kirjutasin, Martin oli omas mullis. Niisama klaverit vahtida on ju ka vahva!

Peol oli paljude ühiste ja tüdrukute esinemiste kõrval siiski poiste etteasteid ka, nende mõnede poiste, kes rühma jagunud on.

Konnad, kes laulsid ja pärast ka tantsisid. Tüdrukutele tegi see palju nalja.

Kmm, jälle see istumiskoht.

Martinil kusjuures ei ole kombeks oma pluusi üles kerida, kuid ju see oli siis nii surmigav koht kontserdis. Kuna kohe pärast seda tuli poiste etteaste, siis kutsus ta oma paljastamistega saalis mitmeid naerupahvakuid esile. Martinil sest muidugi savi.

Ega see asi vist ei hakka veel läbi saama?

Ega vist...

Heh seda Martinit!

Peo lõpus said kõik emad endale "lilled" ja kaelakee.

Ma alguses ei tabanud ära, et see valge plönn seal kaelakee oli: vaatasin, et mingi veskikivi lillede kõrval. Aga ei, seal oli teisel küljel kõik lapse nimi ja aastaarv sisse toksitud. Seda lillevärki meil iseenesest enam ei ole: Martin näppis kõik plasteliini lahti ja tegi sellest hulga pallikesi. Lõpuks hakkasid need pallikesed Mikule ka meeldima, kes siis vajutas neisse auke ja mina pidin samal ajal kiljuma. Siis Miku naeris: nii naljakas ikkagi. Minu kiljumine ilmselt.

Teistele emadele aga, kellel on just täna emadepäev - HEAD EMADEPÄEVA!

Veel üks nädalavahetus vanaema juures

2011-05-05T13:50:00.002+03:00

Taaskord fotopostitus, taaskord kronoloogilises järjekorras, möla eriti vahel pole.

Siinkohal üleskutse: keegi üldse loeb/vaatab seda blogi? Ootused on rohkemale jutule või piltidele? Jutule ja piltidele? Irw. Täitsa huvitaks. Eks ma põõsasse jään seda ikka kirjutama, kuid tutvuks ka vahelduseks. Mina olen Triin.

Vanaisa kiusab Mikut. Näksukunn, -ori ja -omanik ühes isikus on ikka Miku.

Mikul on külmal ajal peal palju palju kraami. Kui Miku kärus selle tagant välja tahab piiluda, peab ta oma tekid-lambanaha käega allapoole suruma: siis täitsa näeb. Miku üldiselt ei piilu: Miku arusaam on endiselt, et kärus käiakse magamas. Miku käib kärus magamas.

Poiss. See hüljes siis.

Lõpuks ometi sai kalale! Kas on kahtlustki, kelle poiss see suurem meil peres kasvamas on?!

Sigadele süüa viimas, metsasigadele. Seekord läks kaubaks kotitäis nisu.

Vanaema külmkapivargilt ja teolt tabatud, höh höh höö.

Martin kimab Miku käruga samamoodi kui enda rattaga, külg maas. Kas Miku on sees või pole, ei ole üldse oluline.

Mikule näidatakse, kuidas õiged mehed tervitavad.

Onu Eiko on kõikide laste sõber. Kõikide. Isegi meie argpüksist Miku.

Martin viimasel ajal hirmsasti litsub, et tema tahab Mikule kalli-kalli teha. Sellega kaasneb Miku süllevõtmine, millele järgneb Miku-poolne suur (protesti)kisa ja nutt.

Martin kaladele süüa viskamas.

Seekord ei pidanud tuulelohega isegi jooksma, see lendas ise.

Selle pere mõrtsukkass. Hirmus loom. Provotseerib keset hoovi lamades, et sa jumala pärast talle otsa astuksid (vähemalt vonkleva saba otsa koperdaksid), et siis kintsu karata. Ma ütlesin, et hirmus loom.

(tõe huvides: teised armastavad teda)

Miku jäi nädalavahetuse lõpuks haigeks, millest oli kahju, kuid ega väike tõbi meest tapa.

Pikk lihavõttenädalavahetus

2011-04-27T17:59:00.002+03:00

Veetsime selleaastase lihavõttenädalavahetuse maal. Ei, mune siin postituses ei tule: kui aus olla, siis maksimum kokkupuude munadega oli, et neid pandi kartulisalatisse. Küll aga oli kohale saabunud kevad kevad kevad... ja seda sai nautida täiel rinnal. Isegi minu kaasa võetud tööd seisid ja kogusid tolmu, sest ma lihtsalt ei suutnud vastu panna võimalusel laadida oma patareisid nii täis kui vähegi võimalik.

Piltpostitus. Kronoloogilises järjekorras. Ma vahepeal mölan juttu ka, aga sidusat teksti väga kirjutada ei viitsi. Sori.

Kalad. Võrgul. Martinil on mahalöömiskaigas käes. Jaa, nagu ikka, sai käidud vanaema töö juures.

Missugune laps ei armastaks mängida veega! Keldris oli millegipärast vesi sees (ma ise pole kunagi keldris käinud, ei tea, mis süsteem seal on, et miks see vesi sees oli) ja seda siis lasti välja. Martin oli õnnega koos.

Vanavana tuleb kõndimast.

KEVADINE nädalavahetus ei tähenda, et aianukkades ja peenraservades ei oleks veel lund. Päike kõrvetas ja seltsimees Renee sorkis sõrmipidi lumes.

Miku sai ka korra maha pandud. Lebomatile. Miku sorkis sekundit kümmekond nina ja kukkus siis lärmama: korjake mind siit koledast kohast üles! Miku pole senimaani õues maha saanud, et ta teaks, et seal saab ka kõndida. Meil on Martinist ainult lahtised väikesed kingad, seega natuke tuleb veel oodata.

Vanaema tuli poest ja tõi jäätist! Ainult Martinile. Irw.

Lapsed nuiasid vanaemalt lõket, et saaks puuokstega sees sorkida. Kui oksaots põlema läks, olid lõkkekunn.

Vanaisa tuli ka korra õue. Ainult korra.

Mina pildistasin sel nädalavahetusel konnasid. Sadu konni, sadu konnapilte. Piltides korra loomine alles käib.

Miku kartis vanaisa. Kui vanaisa silmapiirile ilmus, hakkas Miku meeleheitlikult lehvitama. Selge signaal lahkumiseks.

Martin nii lunis, et saaks kalale. Ei saanud: järv oli veel jää all.

Tuulelohega ringijooksmine Martinile juba meeldib. Mikule meeldis ka, Miku naeris kõht kõveras. Kui Martin jooksmise lõpetas, jooksin ise natuke. Julm kui palju vastupidavust nõudev meelelahutus.

Et idüll täielik poleks, siis Martin pressis kogu aeg onu Erki arvuti taha. Tema tahab helikopteriga lennata. Alguses ainult lendas ja paadiga sõitiski, lõpuks ikka tulistas ka nagu torust tuli. Küll on hea, et kodus arvutis ühtki mängu pole.

Martin sööb

2011-04-20T19:36:00.002+03:00

Söök on valmis saanud, Martin hakkab nõudma.
- Ütle, ütle!
- Hakkame koristama.
Üks mängiasi visatakse kiiresti diivanile, ülejäänud jäävad põrandale vedelema.
- Ütle.
- Palun lauda.
Martin istub laua äärde.
- Ütle. ÜTLE.
- Jätku leiba.
- Aitäh, kõht on parnis. Tubi poiss. Ütle. Ütle tubi poiss.
- Tubli poiss.
- Öige!
Lõpuks ometi saab laps sööma hakata.

Ole vapper, mu Miku, ole vapper

2011-04-10T17:06:00.000+03:00

Me käisime eile sünnipäeval. Talinas. Kui ema saab vanaks, tuleb seda ju tähistada. Ja näpuga näidata. Ja parastada. Höh höh.

Miku oli seekord eriti julge: alguses julges isegi asemel aeleda, siis näpust kinni kõndida ja kõige lõpuks lausa ise omapäi ringkäigule minna! Miku, meie argpüks. Miku on meil hilissügisest alates külla minnes või külaliste ilmudes ainult süles elanud. Kardab. Tunneb end ebakindana. Ei ei ei. Seekord siis sellised edusammud, jeei.

Mõnikord tuleb häid pilte ka teha.

Mina vananen, ema vananeb...

2011-04-08T18:57:00.000+03:00

Mu ema suutis täna uue vanuserekordi lüüa ja oma senisele elupagasile aastakese juurde liita - PALJU PALJU ÕNNE! Nikerdasin taaskord väikese kaardikese ka, selline ta sai.

Mhh, ma pean ikka midagi tegema, et pilte veidi suuremalt näidata...

Aprillinali nr 2

2011-04-07T13:25:00.002+03:00

Ma olen söönud juustu.

(naljast ei peagi aru saama)

Aprillinali nr 1

2011-04-04T17:21:00.000+03:00

Miku on meil nüüd ilma juusteta.

Lõpuks ometi võtsin kätte ja lasin ta pea 3 mm-ga üle. Masinaga. Martin pidi esimesel masinalõikusel end puruks nutma, sattus veel ööselgi hüsteeriasse, kuid eks Martin oli sel ajal ka tunduvalt noorem. Igal juhul alla aasta. Miku karvakasv jätab soovida, Mikul saime pää puhtaks pügada alles nüüd, mis teeb 1 aasta ja 4kuuselt.

Enne ja pärast pilte ei tule, kuna nagu ma ütlesin: Miku karvakasv jätab soovida. Ehk siis piltidel suurt vahet pole. Selja tagant on nüüd Miku lihtsalt ilusam.

Kas ma nüüd võin juba juustu süüa?

2011-04-03T16:13:00.004+03:00

Mõnikord tasub esitada ka eluliselt olulisi, lausa põletavaid küsimusi.

Õhus on tunda kevadet, tõepoolest!

2011-03-30T21:53:00.000+03:00

Mul on nii kopp ees sellest talvest!! Hakkab juba lootust andma, et tuleb tuleb, kohe tuleb, siis aga lähed 21.30 lapsele hoovi peale järele ja mida sa näed: lund sajab! Nagu mingid saastased jõulud jälle!

No palun, ära nüüd narri, tule ka lõpuks! Aprill on juba ukse ees.

Teemale võib muidugi läheneda ka huumoriga.

INSTALLING SPRING...
█░░░░░░░░░░░░░░░░░░░░░░░░░░░░░
1,5% DONE.
Installation delayed....please wait.
Installation failed.
You need to be an Administrator to perform this function.

Martini argipäev (5,5 a)

2011-03-30T15:40:00.000+03:00

Ma tean, ma olen muudkui Mikust lobanud ja Martinist peaaegu mitte midagi. Või siis ainult muuseas. Seekord olgu peategelaseks Martin!

Tegelikult ma tean ka, miks Martinist on vähem juttu: päeval on ta lasteaias ja nädalavahetustel, siis sõidab issiga maale vanaema juurde. Mina kaasa ei lähe, kuna Miku on meil igasuguse keskkonnavahetuse ja võõraste inimeste suhtes hetkel täielik hellik ja ma lihtsalt ei kannata seda pirinat välja.

Hommikud... hommikud on Martinile rasked.

Siiski siiski! Selle aastaga või õigemini viimase paari kuuga on Martin kasvanud suureks poisiks ja hommikuti täitsa inimese moodi juba. Ma kahtlustan, et oma osa on siin Mikul. Martin seda paralleeli veel tuua ei oska, et Miku on kodus, tema tahab ka koju jääda: pigem on nii, et issi läheb tööle, tema tahab ka minna (lasteaeda). KUID kui Miku hakkas tõusma koos Martiniga ja hetkel veel eriti, kui issi metsas ja mina pean ta lasteaeda viima ehk siis mõlemad poisid peavad üleval olema ja Martinil kaasas on saatjaskond suur, siis Martin ärkab ka paremini. Siin on vist see loogika, et kui Miku on üleval, siis on tema ka üleval ja päev on ilmselt alanud. Mugav minu jaoks.

Endiselt riietan mina teda hommikuti, nii palju ta siiski ei suuda, kuid kombe paneb juba ise kodus selga, seegi edasiminek. Samal ajal käivad telekas hommikused multikad, mis aitavad ka veidi ärgata.

Miku alla kärusse, Martinile järele, ise üleriided selga ja minek võib alata!

Lasteaeda jõudes on Martin tublim ja võtab kõik riided ise seljast, paneb rühmariided. Muidugi teevad seda kõik temavanused, isegi palju nooremad, kuid kuna see on olnud (ja osaliselt on endiselt) Martini jaoks valupunkt, siis kiidan ma teda igakord ette ja taha.

See aeg kui Martin riietub, ma alati kontrollin kõik väljapanekud üle: kas on midagi uut. Martini tööd tunneb ilmeksimatult ära.

Näete, siin on teemaks kassid: see valge spermatosoid seal kõige taga on Martini tehtud. Kusjuures käisin just arenguvestlusel ja kasvatajad ütlesid, et Martiniga on tegelikult nii, et tuleb silma peal hoida: siis saab tulemuse ka. Martinil on nimelt kombeks teha ülesanne ilusti-kenasti kaasa, kuid ta ei lõpeta oma tegevust. Ma olen seda ise ka märganud. Ehk siis ta nikerdab oma kassi valmis, KUID nikerdab veel edasigi niipidi ja naapidi, ja kui kasvataja lõpuks tuleb, on kassist alles... spermatosoid.

Riideribadega kleepimistöid olid nad ka seekord teinud.

Kuna mina seal klõpsisin, siis arvake, kes selle rühma ära kuulsid ja elevust täis läksid - tüdrukud!

Need siis kõõlusid ukse peal ja sädistasid teemal, kuidas Martini ema teeb pilti. Martin samal ajal käkerdas endale riided selga ja oli ka valmis sisse minema. Ma tahtsin ilusast poisist ka pilti, kuid ilus poiss hakkas lollitades ümber minu jooksma...

Edasi müts pähe, kindad kätte ja all on ootamas Miku.

Miku on ikka niiiiii tubli. Kõik see aeg, mis ma Martiniga tegelen, tema ootab kannatlikult kärus. Tal ei ole seal isegi midagi vaadata, sest käru seljatugi on maas ja kaar peale tõmmatud, kuid olgem ausad: Miku ei teagi veel, et teistmoodi saab ka.

Mikuga koju ja Martinile õhtul lasteaeda järele siis, kui Mikul taas magamisaeg tulemas. Martinil on alati nii hea meel.

Tegelikult olgem ausad: issi üle oleks veel parem meel. Esimesed metsapäevad mööduvadki tavaliselt õhtuti segaseid tundeid klaarides: ei taha emme. Nojah, aga issit ka pole.

Kui Miku on käruga kaasas, peab Martin seda lükkama, kui Mikut käruga kaasas pole, on Martin pettunud.

Üldiselt on siiski Miku kaasas ja käru natukene Martini jaoks sobivamaks seadistades võib kojusõit alati. Martin nimelt peab alati esirattad lahti laskma (talle ei meeldi fikseeritud rattad, mis siis, et fikseerimata on lume sees äärmiselt ebapraktilised) ja käru sanga allapoole vajutama. Meil ongi kärul kolm sangaasetust: Martini asetus, emme asetus ja issi asetus.

Kodutee enam nii käänuline pole kui siin aasta tagasi: no roikad tuleb ikka üle vaadata, kuid selleks ta päris hange ei roni.

Seekord oli puid köndistatud, seetõttu olid roikad kohe hunnikute viisi tee ääres saadaval. Pilti Martinist otseloomulikult teha ei tohtinud, küll aga oli pilt roigastest teretulnud.

Samamoodi tuli lund pildistada -

Sildi lugemise võtsin juba omal initsiatiivil üles.

Jaa, endiselt see silt ja Martin käib seda lugemas. Minu õnneks - see ei ole kohustuslik lugemine. Varem oli. Ja vat see kohustuslik lugemine oli küll närvesööv.

Kui Martini teekond lasteaiast koju on palju sirgjoonelisemaks muutunud, siis käruga laseb ta endiselt sinka-vonka. Ma siis pool aega kisan, et "ettevaatlikult!" ja "keset teed!" ja "sa oled ju kraavis!" ja... Martinil suht ükskõik.

Eilne kojutuleku trajektoor -

Meil on ainult üks koht, kus tuleb sõiduteed ületada ja seal ta ka ei suuda alati otse panna. Uskumatu vend! Seejuures ta ei tee seda meelega, vaid nii muuseas. No käru kohe lähebki sinkadi-vonkadi.

Koju jõudes tuleb jälle see valus teema - riietumine.

Mõnikord läheb see edukamalt, mõnikord mitte väga. Riided jäävad kõik selja taha maha vedelema sõna otseses mõttes nii, nagu ta sealt seest on välja astunud.

Kodus.. kodus mängitakse ja vaadatakse telekast multikaid. Vanaisa juurest maalt sai Martin kaasa mahakantud elektriarvesti kella ja mingi... krutitava asja.

Kui juba kruttida saab ja numbrid ka on, siis Martinile läheb iga kell peale! Autodega mängitakse ja üks hittidest on kindlasti lennuk.

See lennuk siis lendab igal pool ja käib voodis magamiselgi kaasas. Hetkel on lennuk kadunud ja see on paha paha paha. Õnneks on Martin nii suur juba, et päris hüsteeriasse tema jaoks oluliste asjade kadumisel ei lähe. Õnneks on ta ka nii suur, et saan juba nääksuda: ma ju ütlesin, et pane ilusti ära...

Jaa, trussikud peavad olema tagurpidi. Õigemini ei pea, aga Martin suurt ei hooli, mispidi need talle jalga satuvad. Vetsus käib Martin endiselt nii, et koorib kõik püksid jalast maha. Pärast paneb jalga tagasi. Viimasel ajal isegi paneb, ei pea enam vinguma: kas saab juba püksi jalga või ei saa.

Mõnikord on kodus paha tuju ka -

- aga sellised asjad lähevad üldiselt kiiresti üle. Pikad need õhtud meil siin koos veeta ikka on: mõned tunnid ja siis juba voodisse magama.

Enne voodit püüame alati Martinit vanni saada. Martini jaoks on hetkel väga popp sõna "ei taha". Alati me ei viitsigi rabeleda: no nii mõttetu, miks mina pean oma närvirakke kulutama, olgu siis must. Nüüd minu üksinda kodus olles on ta isegi vannis käinud, ja seal on nad vennaga.

Vette Martin ei istu, vesi on "nii kuum". Läbi häda saab ta siis sisse ka aeg-ajalt. Kõõlutakse vanniserval ja pritsitakse vennat. Venna siis röögib ja tahab välja.

Teinekord teeb Martin aga nalja (loe: lollust): võtab näiteks suu vett täis ja puristab vastu seina. Siis Miku naerab, kõht kõveras, ja lõbu on mõlemal laialt. No parajad suslikud mul siin.

Voodisse minek sujub valutult, üksi kodus olles armastab Martin teisest toast hõikuda: head ööd, emme. Ma saan siis vastu hüüda: head ööd, Mati. Päev läbi, uni tuleb kiiresti kiiresti. Ma arvan, et Martin jääb kiiremini magama, kui ma Miku unele saan.

Laula rong!

2011-03-26T15:00:00.004+02:00

Meie andetu Martin mõnikord ikka oskab. Näiteks tõid talle päkapikud jõuludeks arvuti. Näiteks avastasid lugupeetavad lapsevanemad, et selle arvutiga ei saagi mängida, vaid see on tõsine õpivahend. Näiteks õpetas Martini ema ükskord Martinile selle peal rongisõidu laulu mängima: Martin sai selle päris kiiresti selgeks, ema laulis. Näiteks Martin ikka nõuab, et laulame rongi: tema siis mängib ja ema laulab. Näiteks täna ema keeldus laulmast ja Martin arvas: laula ise. Nii ta siis mängis ja lauliski ise.

Long see sõitis suhh suhh suhh,

Piilupalt oli longinukk.

Lattad tegi, lattad tegi,

Lattad tegi, lattad tegi.

Meie pere hipivend

2011-03-25T19:36:00.004+02:00

Minul pole juukseid, mehel pole juukseid, Martinil pole juukseid, see-eest Miku peas on kõik me pere puuduolevad juuksekarvad ja seda topelt. Pehmes nuustakus. Tegelikult eksin: üllataval kombel need ei ole nuustakus, vaid päris viksis seisus. Siiski - maisaaru maisaaru maisaaru.

Seekord õnnestus mul see tuust jäädvustada ka nii, nagu ta on.

Peaks olema arusaadav. Täitsa jube mu meelest. Samas omamoodi armas: titejuuksed. Ja ei saa me neist titejuustest lahti, sest ainult kukalt ja külgi ju paljaks ei lõika, pea peal olevad karvad on küll sama pikad, kuid nii nahkapidi ükskõik mis asendist, et nii me oma nuustakut siin vahtima oleme sunnitud.

Ma siis sasin Miku juukseid aeg-ajalt. Ainus mees me majas, kelle juukseid annab sasida. Meie hipivend.

Kui tegijatel ei ole aega

2011-03-20T13:45:00.007+02:00

... ehk kuidas minust sai osav kaardivalmistaja. Irw. Mulle jube kole väga meeldivad Kristiina kaardid (ja magnetid ja albumid ja mis iganes ta osavalt ette on võtnud), seepärast suurte sünnipäevade lähendes võtsin temaga ühendust: ole kallis, tee mulle paar kaarti. Kristiinal oli päevakava juba käes olevatest töödest nii täis pikitud, et sain oma e-kirjale vastuseks küsimuse: aga miks sa ise ei tee. Mhh. Ta pakkus isegi välja, et kui asi on materjalides, on tema valmis jagama.

Seega mul oli valik, kas ma jään ilma ilusate kaartideta või panen oma näpuosavuse mängu. Ma valisin viimase. Et olen osav, hehhee.

Ma ei ole tegelikult pooltki nii osav kui Kristiina, kuid mulle nii meeldivad ta tööd ja mõnikord ma punnitan ise ka ikka midagi valmis. See kaart on minu tädile 50. juubeliks - palju õnne, tädi!

Kaardi lõplikuks valmimiseks läks aega... eee... pakun, et miskit kuus tundi... ma ju ütlesin, et ma ei ole osav! Aga lõpptulemusega jäin väga rahule. Kuna tegemist oli päris juubelipeoga, oli vaja saada stiilset tulemust ja ma täitsa usun, et saavutasin selle.

Sama kaart natuke lähemast vaatest.

Kingituse osa mõtlesin ja kaalusin pikalt: tahtsin seda ka ikka stiilselt. Lõpuks leiutasin sellise lahenduse: kaardi tagaosale lisasin raha"tasku" (ei ole päris tasku, küljed on lahti) ja meiepoolne kingitus tädile oligi valmis.

Ma olen nii rahul: ilus, stiilne ja enda tehtud! Mõjutatud kindlasti Kristiina töödest, kuid kuna mul kaardi meisterdamise ajaks kadus arvuti kasutamise võimalus, siis otsest šnitti ma ühestki konkreetsest tema tehtud kaardist võtnud ei ole (ja olgem ausad: tegelik ettekujutus tööd alustades oli ka lõpptulemusest hoopis teine).

See vastik vastik siil

2011-03-07T11:31:00.005+02:00

Tegelikult ma armastan meie siili endiselt. Jaa, just nimelt, lugesite õigesti: jaanuaris koridori ilmunud siil elab meil endiselt. Vahepeal ta küll kadus ära ja teda on püütud ka karpi ajada, et elukat enda suvilat kaunistama viia, kuid esimesel juhul ilmus ta mõne aja möödudes tagasi ja teisel ajas lihtsalt okkad turri ning välistas igasuguse enese liigutamise punktist A punkti B.

Mis on jube ja mis mind seda siili ikka kiruma paneb: ta kondab ringi. Ja oleks, et ta liigub natuke, kui ei ei ei, kus sa sellega.

Sellest olen ma juba aru saanud, miks talle aeg-ajalt Miku käru nurgas meeldib käia: see on ta peldik. Teoreetiliselt käib üks majamutt koridori koristamas, praktiliselt on Miku käru nurka kogunenud juba üsna mitu pabulakribalat, mis ei kao sealt ka koristamisel.

Siilid magavad, nina nurgas. Meie siil magab trepi kõrval nurgas. Kui ta kondama satub, magab ta seina ääres, nina vastu seina.

Mis on aga hirmus: see siil vallutab isegi treppe! Ja ometi on meil kõrged trepiastmed ja siil nende kõrval väike könn. Maisaaru, kuid minu õuduseks teatas mees üks õhtu, et siil on vahemademel. Appi. See tähendab, et ta oli roninud 16 trepiastet ülespool ja ainult 5 veel, ning meie uks olekski käes olnud! Juubee.

Ega ma nüüd siili karda, kuid teate, ta on selline suur jurakas ja kui sa siis mööda pimedat treppi tuled, pea laiali otsas, siis vaevalt, et see vaimustusekiljatus oleks, kui korraga nuka tagant mingi siil välja hüppaks. (välja hüppaks - höh höh) Nii ma siis igakord kontrollin, kas ta on ikka kindlalt oma nurgas, ja kui ei ole, otsin kõik nukatagused läbi, et see raibe mind ehmatama ei pääseks. Mitte et see väga päästaks: ükskord peale mitmeid kontrollimisi leppisin, et ta on jalga lasknud, panin Miku kärru, tekid peale, "ninnu-nännu, kohe lähme õue," hakkasin käru katet peale tõmbama... sa rsk, siil oli sinna taha peitu pugenud!! Kusjuures ma kontrollisin seda ka enne mitu korda. Ei olnud üldse lahe, irw.

Nojah, kuid kui need ehmatamised välja arvata, on ikka äge küll, et see siil meil elab. Nüüd võib juba kindel olla, et ta kevadel siit rõõmsa loomana välja pääseb, mitte ei lükata tema väikest laipa prügikasti: suri stressi. Meie, s.t inimeste kohalolust (loe: aeg-ajalisest mööda liikumisest) ta eriti end morjendada ei lase ja põhiaja magab ikkagi trepinurgas. V.a need ehmatamised. Koll koll.

Vaimustuses Martinist

2011-03-01T22:07:00.002+02:00

Ma saan aru, et juba 3aastased peavad rääkima täiesti puhast eesti keelt, kuid vat mis teha, meil pole sellist 5aastastki. Seepärast ei suutnud ma täna muud, kui Martini käitumise peale teda lihtsalt kallistada ja öelda: "Sa oled nii kihvt poiss." Vähenõudliku ema ahvivaimustus. Situatsioon ise oli alljärgnev.
Martin: "Kus issi?"
(olema-verbi kasutab Martin endiselt sama tihti kui venelane)
Mina: "Ma ei tea."
Martin: "Kus issi?"
Mina: "Ma ei tea."
Vahepealset ma ei kuulanud, kuigi laps minuga edasi suhelda üritas. Tähelepanu Martinile koondus hetkel, kui ta oli oma näo mulle praktiliselt näkku lükanud, mul oli võimatu teda eirata, ja nii nõuti:
"Räägi, kus issi on?"
Ma saan aru, et teiste jaoks on see nii tavaline kõne, kuid mulle... pöördumine ja puha... ja kohe niimoodi tähelepanu nõudes küsiski...

Kunagi ma loen seda ja mõtlen, et mis siin nii erilist. Aga praegu.. on ikka küll eriline!

Jääteed on avatud!

2011-02-27T11:28:00.011+02:00

Jääteed saartele on avatud! Kuna mul pole mees eal jääteed pidi sõitnud, sai teda uue kogemusega meelitada, ja mis sa ütled: Mikulgi puudus veel Hiiumaa külastuse kastikeses ristike. Jaahah, laps juba üle aasta vana, aga Hiiumaale saanud ei olegi. Häbi häbi. Vanematele.

Nii kui ma Postimees online'is uudist nägin, et jääteed avatakse, tegime oma mõtte teoks need piinlikud ristikesed hilinemisega kirja saada. Rajale läksime esimesel võimalusel: päeval, kui jäätee avati. Seega 19. veebruar oli see ajalooline päev.

Sadamas tuli oodata. Minu arust oli ilgelt pikk järjekord, ikkagi paarkümmend autot, kuid see oli köki-möki selle kõrval, mis seal nädal hiljem toimuma hakkas: 90 autot rivis, oodata ligi 3 (loe: KOLM!) tundi. Vauts. Sellise sabaga oleks me ilmselt tagasi keeranud.

Klõpsisin sadamas oodates oma pildid ära ja ega kaua ei tulnudki oodata, peagi lasti jääle. Mis oli oodatust teistmoodi? Üsna kõik. Ma eeldasin peegelsiledat pinda (ikkagi jää!), oli aga tõeline kõnnumaastik. Mina kujutasin ette, kuidas teetöömasinad nägid vaeva raja lumest puhtaks lükkamisega: tegelikult ei olnud tee kõrval isegi mitte valle, nii vähe lund oli seal. Päevasel ajal tehtud pilt jääteest -

- ja õhtusel.

Siledus on petlik, eks.

Veel kujutasin ma ette, et on jube jube jube... tegelikult aga hoopis tekkis tunne, nagu sõidaks üle hiiglasliku kõnnumaastiku. Ainult need jääpraod olid veidi õõvastavad (ligi pool meetrit pragu, huhuu), kuid neistki olid sillad üle ehitatud.

Näete, õhtul ma Mikut enam süles ei hoidnud, siis sai hüpete vahel mõnd pilti ka proovida, nii dokumenteerimise mõttes. Jäärajal autoga peatumine on keelatud.

Hommikul istus Miku mul süles, kuid see oli üks mõttetu otsus. Miku on autos istunud ainult rooli taga (seisvas autos, eksole, kui on tulnud mind mingitelt tegemistelt tagasi oodata) ja nüüd ta täiega solvus, et ei saagi sinna, kus on tema koht. Lisaks paistis päike silma ja nii ta nagu narts mul üle käeselja rippus. Ühe käega ja hullult rappuvas autos tegin möödasõitvast laevast siiski pilti. Õigemini meie sõitsime laevast mööda, kiirused olid nii erinevad.

Hiiumaal käisime vanaisal külas. Vanaisa Mikut oma ihusilmaga varem näinud ei olnud, ainult piltidelt. Pilte on tal aga juba omajagu, ma olen regulaarselt üritanud saata.

Miku oli muidugi hellik ega lubanud end sülestki maha panna: lõpuks lükkasimegi ta õue magama. Kui tavaliselt võõrastes hoovides ei kipu me vend kuidagi und saama, siis siin põõnas ta nagu õige mees kunagi. Hea seegi, raskeks (rutiinist väljas) päevaks kujunes see üritus tema jaoks niikuinii.

Martinil oli nii palju tegemist, et Martin ei jõudnud ei sööma -

... ega rahulikult istuma. Martin on huvitav frukt: kuni ukseni on ta häbelik ja tagasihoidlik, kuid niipea kui sisse saab, kasvõi esimest korda elus võhivõõrasse paika, on ta kõigi sõber JA leiab üles kõik tehnikavidinad. Vaene pererahvas siis kaitseb oma vara, sest Martini näpud käivad kiiremini kui oodata oskaks. Viimati linnas minu emal ja õel külas käies oli Martini lemmikobjektiks raadio ja dušikabiin: viimases veetis ta kogu külastuse lõpuaja. Nüüd maal käies leidis ta maki ja teleka ja lambid ja punase telefoni ja... vererõhku lasi ka mõõta.

Näete, maki "klahvid" on uhkelt allavajutatud seisus: Martin on jälle jõudnud. Söömise asemel istus tema pliita ääres ja uuris tuld.

Ta nii linnapoiss siiski pole, et tuld poleks näinud, Maarja-vanaema juures on ju ka ahjud ja eks Martin peab ikka kütmisel abistama, kuid seni on kõik ahjud olnud raudustega, sellest nägi aga läbi! Sinna see Martin istus ja sinna see Martin jäi.

Korra kiiresti jõuti küll juua -

- kuid see oli ka kõik. Midagi pole teha, kui maailm vajab avastamist.

Tagasi minema hakkasime me suht viimasel momendil, sest kui sadamasse jõudsime, vaatas meile jälle vastu järjekord. Ma juba hommikul tegin järelduse autodevoogu vaadates, et jäätee võimaluse tekkides ei olegi hiidlased need, kes saarelt minema pressivad: hiidlased on oma eluga rahul. Hoopis mandriinimene on see, kes eksootikat otsima läheb. Hommikul oli järjekord mandri poolel, Hiiumaalt tuli vastu üksikuid autosid, õhtune olukord oli täpselt vastupidine.

See on nüüd see pilt, mis mind siiamaani ajab iiveldama: nii vähe jäänud jääle saamiseni ja kell muudkui tiksub oma halastamatuid minuteid... Jäätee servas on foor ja selle kõrval putka, kus istuv mehike iga 2 minuti tagant muudkui nuppu vajutab, et järgmisele autole roheline tuli anda. Reeglitest peetakse kinni ja kui meie saime rajale 17.28 (jäätee suletakse 17.30), siis peale meid tuli kaks autot veel ja oligi kõik. Ma parem ei maini, kui palju autosid sinna maha jäi... ja kuidas need juhid vahutada võisid...

Tagasiteel loojus päike -

Kui tahate mugavamalt loojangut nautida (tee olukorra tõttu juht seda siiski teha ei saa, kuid kaassõitjatel on see võimalus), siis minge Hiiumaale õhtul. Ilusilusilus. Ma muudkui tahavaatepeeglisse klõpsisingi ja lootsin, et kogu selle hüppamise peale mõni kaader terav ka tuli.

Seega Miku, sa olid 1 aasta 3 kuud ja 6 päeva vana, kui esimest korda emme kodusaarel käisid. Aga vähemalt on see tehtud. Ja väga mõnus reis oli. Väga.

Nong Tallinnasse

2011-02-25T10:21:00.003+02:00

See sõna ütleb nii mõndagi väikeste poiste emadele - nong. No kui ei tule seda rongi veel. Martinil on paras rongivaimustus: tema võiks vaksalisse viia ja sinna jätta, ei ta kaoks sealt kuhugi. Ta lihtsalt istuks ja vaataks rongi.

Eile käisin mina sõitmas. Rongiga. Martin litsus kaasa, ikkagi rong ju. Võtsin ta siis korra vagunisse: päris hirmus oli! Martin litsus end mulle sülle, võttis kõvasti ümbert kinni ja korrutas: äja kajda. Vot siis. Enne rongi minekut sain ta siiski välja delegeeritud, kuid tagasi tulles olid nad mul jälle vastas.

Martin käis perroonil edasi-tagasi, istus, uuris rongi ühe ja teise külje alt... meil oli terve tegemine, et ta sealt minema saada. Suure suuga lubasime, et teine päev jälle: ma loodan, et see teine päev on soojem.

Täna näitasin Martinile pilte: ikkagi Mati ja nong! Avastasin, et ta on hakanud sõnu pöörama ja käänama. Mitte küll järjepidevalt, kuid ilusti ütles ise ära: "ta vaatas nongi." Näete, lausa lihtminevik on kasutuses! Mis aga lõua puhta ripakile jättis - Tallinn. Martin vaatas pilti ja luges rongi sildilt "Tallinn". Möh. Endiselt me pole teda lugema õpetanud. Maitea, kust ta selle võttis. See vend juba oskab üllatada.

Martini pärl nr 6

2011-02-18T19:58:00.004+02:00

Martin vaatab telekaekraanile ilmuvat järgnevate saadete listi:
21.00 Castle, 22.05 Top Gear... ja küsib:
"Kas autosaade?"
...
Ausõna, me ei ole teda lugema õpetanud.

Miku 1 a 3 k (piltides)

2011-02-17T09:19:00.049+02:00

Minu nädal Mikuga on tegelikult juba mõnda aega läbi, kuid kuna ma korraga avastasin, et me nooremal poisil on jälle üks kvartaal läbi saanud, panen üles nii pildid kui ka väikese teksti. Selline see meie Miku 1 aasta ja 1 kvartaalselt siis on.

Esiteks - üldse mitte emme moodi. Välimuselt puhas issipoiss, muidu emmekas, aga kui emmet ikka pole, kärab issi ka. Mina olen see õnnelik inimene, kes saab lapsed mehega koju jätta ja nad on paremini hoitud kui nad oleksid seda minuga kodus olles.

Need pildid on tehtud see üks haruldane õhtu, kui mees korra kodus magamas käis. No täpselt magamas.

Muidu millest alustada... mänguasjad. Esiteks - Miku sai jõuludeks laulukoera. Väga pealeminev kingitus.

Ma ütleks, et ta käib laulukoerale ninu-ninu tegemas, aga kuigi tema lemmik on koera nina, siis ta pigem hammustab seda vist.

Teiseks meeldib Mikule humanitaarabikaru.

Laste meeldimised on ikka täiesti arusaamatud: meil on niiii palju ilusaid pehmeid mänguasju kodus, kuid mille valib tema?!! Mingi humanitaarabikaru. Sama karu on ka Martini lemmik. Martin selle eelmine aasta lasteaiast sai. Ma kujutan ette, et kui neid kaisuloomi sinna humanitaarabi korras toodi, siis kõik kimasid endale lemmikut välja valima, Martin aga seisis kõrval ega saanud aru, mis mäsu on (või ei tulnud nurgast autoga mängimast väljagi). Nii ta selle kõige viimasema ülejäänud karu saigi. Mis sai totaalseks lemmikuks! Mis siis ikka: olgu neil siis see karu kui nii väga meeldib.

Autod meeldivad Mikule ka, kuid autopilti pean ma veel püüdma. Siin pildil on autod kahe eluliselt olulise varaga - näksudega. Martini nimetus. Nartsud, milleta Miku magada ei saa. Autos sõita ei saa. Väsinud mehena üldse olla ei saa. Näksu kätte, sõrm suhu ja vaikus majas.

Näksuga on veel see lahe asi või õigemini sõrmega, et kui väsimus ikka väga peale kipub, siis lohisetakse koos näksuga mööda põrandat sinuni (1 a 3 k Miku ei kõnni veel, kuigi tõsi: täpselt 1 a 3 k saamisel hakkas ta seisma, juhuu!) ja kui vahepeal hull sõrmenälg peale tuleb (vasak räbaldunud pöial, eks), siis visatakse sõrme juurde põrandale, näksu pihus, ja kui narkar veedetakse see õnnis hetk näksu ja sõrmega jõudu kogudes.

Pilt on tehtud igapäevaselt vaatepostilt: mina arvuti taga, Miku poolel teel minuni.

Näksuga käiakse õues magamas.

Näete, jälle sõrm suus ja narts käes, hunnik tekke peal ja lambanahk kõige otsas. Alates jaanipäevast (Miku oli siis 7kuune) on Miku kõik oma päevauned maganud õues. Praeguseks on neid 1-2, magab ta 3-4 tundi järjest. Ah kui mugav!

Korjame Miku magamast ära ja lähme sööma. Jeeh. Viimasel ajal tundub Miku kui põhjatu aam. Ärkab ja ronib söögitooli. Kuna ta ise sealt välja ei saa, siis ma aeg-ajalt ikka kougin ta toa peale, kuid vend on õige pea tagasi ja nõuab süüa. Kõrvitsasalat on söögivahedel minev kaup, leiba õpetasin ka poisi lõpuks sööma. Või mis ma õpetasin: ta ise hakkas. Sööb täpselt nii osavalt, kui pildil näha.

Pärast on elamine leivapuru täis.

Sõrmesid hoitakse kihvtilt, nigut inglise aadlidaam, püsti.

Palun, leib. Jaa jaa, ära pudista.

Miku söömisasenditest olen ma juba kahel korral kirjutanud (kõigepealt SIIN ja siis SIIN), loovus last söögitoolis maha jätnud pole.

Hetkel sööb ta päris söögikordi mingi osa ajast siiski ka oma söögitoolis, kuid raamat peab olema ja siis see väike sõrm seal viibutab ja toksib ning mina oma suud vahutan, et kõik raamatus lapsele ära rääkida.

Muidu on Miku kaak nagu kaak ikka. Aga ta on veel selline hea kaak, kes väga palju peale veel ei tule.

Puldiga vehib hoolsalt, nii et vägagi äkki võib telekapilt vahetuda. Kuid selle vastu on meil juba abinõu: pult lükatakse DVD peale ja siis võib Miku üritada mis ta üritab, teised saavad oma kanalit ikka edasi vaadata.

Lemmik - maitseainesahtel.

Tüütu tüütu tüütu. Tal ei ole lubatud seal käia, kuid kes see keeldudest ikka hoolib.

Ainus süütu asi vist maitseainesahtlist - muffinivormid.

Siin pildil, näete, on juba mõlemad köögisahtlid lahti.

See ülemine sahtel on siiski ohutu, seal on ainult potid-kausid. Miku harrastab nende välja tõstmist.

Me mehel on vist mingi periood (ma ei suuda uskuda ta korraarmastusse), igal juhul tõstetakse kausse välja üksteise sisse. Ja mõnikord pannakse sahtlisse tagasigi! Kuna maitseainesahtel on keelatud, siis selle potisahtli juures ei viitsi ma väga kräunuda ja Miku tuustib ja kolistab nõudega kordi päevas. Seetõttu pole selles sahtlis ka eriti korda enam, et ma ei jaksa lihtsalt kogu aeg sahtli sisu järjestada: niikuinii miskid paha peal näpud on varsti seda segi ajamas.

Võib arvata, et mina olen olnud köögis süüa tegemas...

Laste tõttu ei kasuta me kunagi esimesi pliidiraudu. Igaks juhuks.

Rahulolematu Miku. Ju toit ei saanud piisavalt kiiresti valmis.

Näitan vahepeal ka Miku juukseid.

No ei saanud head pilti, kuid midagi ikka. Mikul on kuklas.. tuust. Pole veel kordagi ta juukseid lõigata saanud, sest need kaks karva on kuklas püsti küll, kuid mujal nii peadligi, et mis ainult kukla nudiks lasengi, ülejäänud on pikk karv?! Höh höh. Ja nii ta kõige pikema soenguga meil peres ongi.

Pildil mängib Miku muide puslega. See tähendab tõstab pusletükke oma kohtadelt välja.

Päti-Miku. No ma ei tea, kuidas need lapsed ikka nii kiiresti kasvavad! Ei tea, mis seal voodi taga on, eksole.

Väikse mehe traagika -

- ei kraapsanudki jalg veel piisavalt kõrgelt. Ükskord ta sinna diivani taha auku ka kukub (ja siis on kisa taevani).

Mis Mikule veel meeldib - aknalaual käia.

Ja nagu näha, on sõrm kogu aeg õieli. Ma siis vahutan rääkida ja Miku muudkui toksib sõrmega klaasi pihta näidata, mis teispool õues toimub. Meil on aknad võsasse, nii et eriti midagi ei toimu. Mõni auto sõidab mõnikord mööda.

See sõrmega vehkimise oskus on minu jaoks ikka täis ulme, mis siis, et täiesti tavapärane arenguetapp.

Aknalaualt siis piilutakse telekat ka vahepeal kardina alt.

Õhtud lõppevad meil kõik vannis. Rutiin. Või siis lihtsalt mõnus koht, kus mängida.

Emme jäi liiga kauaks pildistama...

... no nüüd läks ta oma piltidega küll üle piiri: vääljaaaaaaaaa!

Ja nii see Miku päev möödubki. Ööd mööduvad ka. Tissi otsas. Kuid väga ei kurda, ta ikka magab ka.

Ma kusjuures mõtlesin, et teen ikka mõne portreepildi ka see Mikuga oldud nädal, kuid siis loobusin: no mul pole sellised portreepoisse. Olgu siis sellised päris poisid.

Nädal Mikuga jätkub

2011-02-11T13:49:00.004+02:00

Minu nädal Mikuga jätkub. Jaa jaa, vaadake: järgmise pildi peal olen mina oma Mikuga.

Mees käis korra pühapäeva õhtul kodus magamas, täna ilmselt süstib ka hetkeks läbi ja homsest oleme siis jälle kõik koos. Ei tea, kas Martin on maal rääkima õppinud? Irw. Martini jaoks parima kooli olen ma vahepeal igatahes leidnud, Eestis muide ainulaadse. Kuigi selleni on veel aega, hakkab üks poiss me peres varsti suureks kasvama.

Pildireportaaži ägedast Mikust peate veel ootama: me nädal pole veel läbi.

Nädal Mikuga

2011-02-06T13:34:00.003+02:00

Meil on ees terve nädal Mikuga. Ainult Mikuga. Ja tegelikult isegi mitte meil, vaid minul. Mees on metsas ja Martin Elu Inimese nr 2 juures. Olen ainult mina ja on minu memmepoja.

Otsustasin selle nädala pühendada pildistamisele. Miku, sinust saab staar!

Kuidas ma kauba kättesaamiseks bluffisin

2011-01-29T11:17:00.003+02:00

Ma tellisin marke, postmarke. Esiteks saadan ma kaarte (postcrossing) valitud postmarkidega (hetkel veidi soikunud tegevus), teiseks vahetan ma margikogujatega ilusate markidega kaunistatud ümbrikuid (näiteks nagu need SIIN) ja kolmandaks ei suuda ma koleda margiga saata isegi tavakirja, mis läheb inimesele, kes minu valitud pingutust küll hinnata ei oska, kuid mul endal on hea tunne. Seega - ma tellisin marke.

Minu pärast on mu õel Eesti Postis lausa isikukonto avatud, sest tema minu tellimusi on edastanud, tema inimestega suhelnud, tema mu margid ära toonud. Seekord polnud õel aega.

Kuna me niikuinii pidime Tallinnasse minema, sest teatud avaldustele ei saa allkirju muudmoodi alla panna, kui notariaalselt kinnitatuna (ja siis, palun, võid saata ka posti teel) või kohapeal signeerides. Seega olime me Tallinnasse minemas ja lausa kesklinna: kanti, kuhu me tavaliselt ei satu (mehele ei meeldi seal autoga liigelda, õigemini pole seal tasuta või väikese tasu eest parkimiskohti).

Minu esimene üllatus oli: möh, mis õde ei olegi mu marke peapostkontorist toonud või?! Hämming missugune. Õel on minu pärast Eesti Posti konto juba päris mitu aastat. Kuid seda sobivam meile, see uus selgunud asukoht nimelt.

Lihtne oli õige maja leidmine ka õhtupimeduses, sest juba kaugele tänavale oli näha Eesti Posti oranž postipasuna logo, mis tegi orienteerumise ja sihtmärgi leidmise kergeks. KUID edasi enam ei olnud kerge. Me jõudsime kohale nimelt liiga hilja, mistõttu lahked inimesed olid minu margid viinud Sikupilli postkontorisse, mis asus sealsamas. Kohapeale jõudes ja autost väljudes tekkis mul aga küsimus, kus see "sealsamas" olema peaks.

Esimene kontroll - sisehoov. Osutus täpselt selliseks kaubahooviks, nagu juba eemalt näha ja aimata oli. Postkontorit polnud.

Edasi peauks, mis oli pime, kuid ega see sega ju kontrollimast. Uksele kirjutatud ADMINISTRATSIOON. Postkontorit polnud.

Edasi väikene valgustatud sisehoovinurgake, kuid see tundus samasuguse kauba laadimise eesmärgiga, kui suurem hoov, seega - postkontori mul ikka polnud.

EDASI ümber nurga ja oi kui suur ja lahmakas hoone sealt edasi läks. Kõndisin piki kõnniteed mööda halvasti valgustatud tänavajupikest ja tundsin end juba idioodina. Võibolla seal nuka taga? Hoone oli tõesti gigantne. Nuka taha jõudes jõudis kohale, et ma ei näe ju aknaidki, ühesõnaga - taaskord mingi tagumine paraadna ja postkontorit mul ikka polnud.

Ohh, kõndisin tagasi. Ja mis sa ütled: minu kaubahoovide kõrval oli ka väike eenduv majajupike (aga väiksed jupikesed jäävad ikka suurtele lahmakatele hoonemassiividele alla) ja seal mu postkontor oligi! Jesh. Lõpuks ometi.

Astun sisse, sean end järjekorda. Järgnevalt on perenimed muudetud.
Mina: Kristi Tamme nimele on üks margisaadetis.. ja vist margialbum ka.
Tädi kõnnib taharuumi, uurib üht saadetist. Tuleb tagasi.
Klienditeenindaja: Siin on teine nimi.
Mina: Aa, Triin Tamm! Muidugi. Nad vahetasid minu nimele.
Klienditeenindaja: Ei, teine nimi.
Mina vaatan nime saadetisel.
Mina: Aaaaaaa! Triin Kask! Ma olen vahepeal nime ka muutnud!
Irvitan. Müüja muigab. Saan oma saadetise.
Kas ma pean lisama, et ma olen abielus juba 4 aastat? Ja pean ma veel lisama, et mina sellise hämamise peale ei oleks teispool letti olijale saadetist kätte andnud? Aga mul tõesti läks meelest ära mu nimi! Ja mis see neli aastat abielu ikka ära ole: korraks nuusata. Triin Tamm... mulle isegi ei meeldinud see nimi!

Aitäh, tore klienditeenindaja, et mind tühjade kätega ei jätnud: ma teinekord püüan oma nime meeles ka pidada.